Esimene tööpäev ja maavärin

Paramparamparaa aeg pajatada meie grupi esimesest tööpäevast. Meie esimene vabatahliku töö siin riigis oli puude istutamine. Meid viidi linnast välja asuvasse vulkaani jalamil asuvasse endisesse külla. Selle küla lugu on üsna traagiline, nimelt 2005 aastal aktiviseerus kustunuks peetud vulkaan Toliman ja mattis terve küla enda alla. Kohalik valitus tahtis sama koha peale mõned aastad hiljem uuesti küla ehitada, pandi juba majadki püsti aga õnneks keegi targem sai asjast aru, et koht on ohtlik ja projekt jäi pooleli.

Meie ülasandeks oli istutada männipuid endise jalgpalliväljaku alale. Kaasa anti kirkad, labidad ja kõbla moodi asjandused. Laadisime aiakärudele 200 puukest ja hakkasime tööle. Kui mõelda, et mis see puu istutamine ära ei ole, et teed aga augu, puu auku ja auk kinni- siis vulkaanilisse pinasesse istutamine nii lihtne polegi. Maa oli pakusult kive ja kohati ka puujuuri täis. Need kes said kirkad, neil oli lihtsam pinnasesse auke teha- mina olin kõblaga ja kaevasin ikka päris korralikult, enne kui augumoodi asja maasse sai. Labidaga polnud taolises kohas üldse midagi teha, lihtsalt ei läinud maasse ja kõik. Tagusisime ja kangutasime kõik kive maast välja nagu mingid maaparandjad.

Mis aga selle pinnase juures on kummaline, et eelmine päev sadas peaaegu 12 tundi vihma- aga see ei olnud märg. Põhjus pidi olema selles, et kuna mullas on palju kive, siis voolab see lihtsalt minema- alla järve poole. Seega saab pind küll niisutatud aga vettinuks ei jää.

Kohalikud iagatahes vaatasid mõnuga pealt, kuidas valged tööd teevad. Istusid puu all varjus samal ajal kui meie lauspäikese all puid istutasime. No olgu neil ka oma pidupäev. Ühel hetkel hakkasid meie inimesed ka järjest põõsa alla kaduma- isegi need kellest seda oodanud poleks. No see selleks, eks inimesed ole erinevad ja kannatavad nii tööd kui ka päikest erinevalt- aga vot selleks ma küll valmis polnud, et kui olime puud ära istutanud, siis tahsin oma pudelist vett juua ja see oli tühjaks tehtud! Võtku kõhulahtisuse jumal sul põhi alt!

A siin minu esimene Guatemaalasse istutatud puu- nimeks sai Pinjo 🙂

Igatahes oli peale paari tunnist rassimist ikka kuradi hea tunne. Tegime reaalselt midagi ära ja kahe kuu pärast peaks juba seal alal olema inimese kõrgune puudesalu. Päriselt ka- nende puud kasvavad kahe kuuga sama kiiresti kui meil kahe aastaga.

Siia peaks siis tulema meie istutatud mets!

Kuna me suutsime 200 puud ära istuda paari tunniga (mida kohalikud teevad terve päev) siis oli meil ülejäänud päev vaba. Koju jõudes aga hakkasid ilmnema meie heateo tagajärjed. Hoolimata sellest, et me endale päevituskreemi igale poole määrisime, olid kõik meist suuremal või väiksemal määral põlenud. Enamus ikka nii, et ei saanud puudutadagi. Mul õnnestus ära põletada maailma kõige absurdsemad kohad, näiteks vasak kõrv, kael tagant poolt, pealagi ja muidugi nina. Teretulemast Rudolf the Red Nose! Kui te nüüd lootsite ka sellest pilti saada, siis tüng!!!! 🙂

Kuna siin aga valget aega jaopärast on ja kuiva aega veelgi vähem siis läksime tüdrukutega pesu pesema. Siin pesevad naised oma pesu järves- kuna aga seep järvevett kahjustab, siis on ehitaud järve äärde väike pesula. Selline kus on betoonist pesukausid ja keskel vesi. Pakkisime oma intiimpesu (nagu siin seda nimetatakse) lahti ja hakkasime pesema. Kuna sama kohta kasutavad ka edumeelsemad kohalikud naised (mehed samal ajal istusid pingil ja vaatasid kuidas naised töötavad) siis olime äärmiselt populaarsed. Tuldi nii lähedalt kui kaugelt kaema kuidas suur valge eurooplane oma pesu kohalike kombel peseb. Kohalikud naised isegi laenasid meile oma kausse, et saaksime riideid loputada. Oh kuidas mulle siinsete inimeste lahkus meeldib!

Teate mis siin veel kummaline on, poes ei müüda õlut ega sigarette. Viimased jätavad mind küll külmaks aga olen käinud tüdrukitega koos kuskil imelikus vettinud kitse järgi lehkavas poes neid hankimas. Õlut oleme saanud kuskilt baarist, kus mehed vaatavad kella viieseid seebikaid. Üks tüdruk meist tahtis osta sealt pudeli valget veini, alguses küsiti selle eest 50 qetzali- kui aga käisime korra ära ja tahtsime ostu sooritada, siis küsiti juba 100. Hinnad kerkivad siin ikka kiiresti:)

Ja nüüd siis elu esimeset maavärinast ka. Olin just mõnusalt ennast Toivosse mässinud, keerasin just külge kui maja hakkas värisema ja ragisema. Just siis kui hakkas tunne, et vot nüüd on natuke õudne, oli kõik möödas. Sihuke väike väristamine. Ei tea kas sellega ka harjub? Külma dushiga küll ei harju!

Lõppu siis üks väike pilt ka meie tagaõue basseinist- Lake Atitlanist. Enjoy!