Metsas

Jällegi on üks töönädal veerenud ootamatu kiirusega mööda. Ja kui nüüd lugema hakata, ega meil neid tööpäevi väga jäänud ei olegi. Noh, ütleme nii, et kurvaks see just ei tee. Kui siis ainult natuke. Aga see nädal töötasin jällegi tervisekeskuses nimega Centro de Salud. Nädala alguses joonistasime veidraid plakateid. Joonistamiseks on seda muidugi palju nimetada, kui vaadata, mis nendel piltidel on. Hmhm, ma vist natuke liialdasin oma suurepärase joonistamisoskusega:)

Tervisekeskuses on teisipäeviti ja kolmapäeviti emadele infotunnid ja laste kaalumine-mõõtmine. See on tegelikult päris naljakas mis toimub. Kõigepealt kogunevad naised koos lastega imeväikesesse tuppa, kus neile räägitakse vaktsiinidest ja ravimitest ning siis hakatakse lapsi kaaluma. See on nii hull kuidas lapsed paanikasse lähevad kui neid kaalule tõstetakse, röögivad nagu ratta peal. Ja see kaal näeb välja nagu tavaline köögikaal. Eriti hirmsaks läheb asi siis kui neil palutakse maas olevale kaalule astuda. Nende jaoks on see vist umbes sama kui palutakse kaevu hüpata. Hirmus triangel läheb lahti. Mõne lapse annab õhupalliga isegi ära meelitada, teised jäävadki kaalumata. Sihukesed need maiade lapsed on.

Teine hirmus asi nende jaoks on mõõtmine. Selleks peavad emad lapsed möödulamatsile panema. Nii kui lapsel hakatakse susse jalast ära võtma, läheb alarm tööle. Siis tõttavad appi lisaks emale kaks tervisekeskuse töötajat. Kolm täiskasvanut pusivad väikse lapse kallal, et ta normaalselt mõõdulaual sirgeks saada. Koomiline vaatepilt. Aga ega ma nendest lastest päriselt aru ei saa, mida on ühest kaalust karta- kartku parem süsti:)

Kogu selle tsirkuse juures on ka meil, vabatahtlikel oma roll täita. Kui laps lõpuks kaalule saadakse, siis on meie asi see number tema tervisekaarti üles kirjutada. Isenesest tore töö, ainult et kui hispaaniakeelsesse sõnavarasse kuuluvad numbrid ühest kümneni, siis võib päris keeruliseks minna. Õnneks Marine on varem hispaania keelt õppinud ja tema teab numbreid paremini. Lasin tal isegi terve hunniku paberile kirjutada, nii et kui aega on siis võibolla kuuluvad mu sõnavarasse varsti ka kaksümmend ja kolmkümmend 🙂

Kui meil aga kaalumise-mõõtmise järel aega üle jääb siis peame otsima paberitest laste nimesid ja neid kirja panema. Ma pole siiani aru saand mis süsteem või süsteemitus selles majas on, sest pidevalt on mingite laste nimed kadunud. Näiteks selgus, et 500-st lapsest on tegelikult nende paberitesse kirja pandud vaid 300. Ülejäänud 200 last, kes seal majas on sündinud või arvele võetud, on lihtsalt kuhugi kadunud. Ja mõned emad ei käi oma lastega peale sündi enam kordagi arsti juures nii et ka sellest tekivad kaod. Üleüldse sünnitavad üle poolte naistest kodus, nii et kui palju tegelikult lapsi Santiagos on, ei tea keegi.

See nädal sai ka natuke kohalikku gulinaariat mekitud. Üheks populaarsemaks tänavatoiduks siin on friteeritud kana ja kartulid. Kuna meile alguses loeti sõnad peale, et igasugune tänavatoit on meie eurooplaste õrnadele kõhtudele vastuvõetamatu, siis ei julgend me seda proovida. Aga no mis elu see on, kui isegi kohalikku söögikultuuri ei saa mekkida. Seega suundusime pollo frito tänavale. Kana oli isegi üllatavalt maitsev, kuigi välja nägi nagu üks suur rasvakärakas.

Teiseks sai järele proovitud kaktusevili. Mäletan et Kaisa (eelmise grupi vabatahtlik) kirjutas sellest ja pani üles ka pildi. Koheselt sai vastu võetud otsus, et tuleb järele proovida. Ostetud, maitsutud. Oli sihukese natuke kiivi ja natuke umbrohu maitsega. Ütleme nii, et iga päev seda ei sööks.

Küll aga võiks iga päev süüa teist eksootilst vilja nimega litše. Näevad natuke siilimoodi välja. Kui need ära koorida, siis tuleb koore alt välja imemaitsev viinamarjasuurune mahlane vili. Ohh, sellise põõsa või puu paneks küll endale tagaaeda.

Nädalavahetusel sai ära tehtud ka üks kaua unistatud asi. Nimelt viidi meid vihmametsa matkama. Kõigest paari jalutustunni kaugusel asub siin maiadele ajaloolise tähendusega koht nimega Mirador Rey Tepepul. Selle mäe otsas olevat elanud kunagi maiade kuninganna.

Meile võeti julgestuseks kaasa ka politsei, sest kohalikes metsades on üliohtlik matkata. Diego rääkis, et viimane kord kui nad samas kohas käisid rööviti nende gruppi. Uhhh.. ei tahaks küll kalashnikoviga sihitud saada.. Igatahes oli seal ülivõimas, metsikult roheline ja lopsakas. Metsade kohal hõljus udu, kõik oli nii ilus et aegajalt tekkis oht lausa rajalt kõrvale astuda. Rahvuslindu Quetzali me muidugi ei näinud, sest meie grupp lihtsalt ei suutnud kõva häälega ohkimata olla. Aga see tunne oli ikka võimas ja ilus. Muinasjutumets täiesti. Oleks tahtnud seal isegi kauem olla, aga paraku hakkas nii kõvasti sadama, et olime kõik läbimärjad. Ja politsei tahtis ka koju minna, kaua sa ikka jaksad turistidega metsas jalutada. Vot selline imeline elamus. Sinna tahaks iga hetk tagasi. Ülivõimas…

Peale seda ilu, aga vaadake mida need inimesed sinna dzhunglisse viivad, hunnikute kaupa. Ma ei saa aru, kuidas neil häbi ei ole

See on ülim rumalus, sest nad loobivad prügi mäkke, mis hiljem koos vihmaga alla järve uhutakse. Kurjaks ajab lausa…

Vot sellised koledad lood. Aga homme hakkab meie tripp, eesmärgiks on teha kaheksa päevaga tiir peale Guatemalale ja seda võimalikult väikse rahaga. Kas see ka õnnestub, selgub juba järgmises blogi sissekandes 🙂 Elu on seiklus :))