O – nagu ookean

See nädal on olnud minu vabatahtlikuelu murdepunkt- kaks korda tekkis eksistensialistlik küsimus- milleks ma siin olen? Ja ausaltöelda ühe korra ma käitusin nagu totaalne ärahellitatud eurooplane, ning vastasin küsimusele- aga ma ju ei peagi siin olema, kui saan olla kusagil mujal. Ok, ma lõpetan nüüd selle filosoofeerimise ära ja räägin täpsemalt.

Nimelt ootas mind uuel nädalal ees uus töö. Lootsin kogu hingest minna arheoloogilistele kaevamistele aga siis teatas kordinaator, et ma võiksin hoopis minna eemal asuvasse Cerro de Oro külla. Seal asub keskonnaga tegelev organisatsioon ja kuna mulle on igasugune loodusesäästmine väga meeltmööda siis jäin kohe nõusse. Kohale jõudes selgus, et minu töökoht on keset metsi asuvas prügisorteerimisjaamas ja minu tööülesandeks on plastikpudelite sorteerimine ning kokkuvajutamine. No olgu, töö tööks aga ma oleks pidanud tegema seda üksi, keset metsa ja ainsaks töökaaslaseks prügimäel tuhnivad koerad. Tegelt oleks aeg-ajalt käinud ka zutuhili keelt rääkiv sorteermisjaamavalvur aga siiski enamjaolt oleks tegu onud sooloetendusega. Nüüd võite arvata, mis küsimus mul pähe tekkis. Valetan, esimene mõte oli siiski, et kas ma siis selleks käisingi neli aastat ülikoolis ja teine oli siis juba teile tuttav eksistensialistlik küsimus.

Kordinaatoriga suheldes jõudsime siiski arusaamisele, et naisterahval pole üksi keset metsa ohutu pudeleid lapikuks litsuda ja minust need sinna ka jäid. Samas on tunne nagu oleksin reetnud nii enda vabatahtlikuks olemist kui ka kohalikku kogukonda. Neil oli töö, mis vajas tegemist ja mina lihtsalt otsustasin, et ei taha seda üksi teha. Siiani on halb reeturi tunne sees. Samas jällegi on meil lepingus keelatud tegeleda prügi ja ehitustöödega nii et tegelikult on seadus minu poolel. Peaks nüüd ära otsustama, kas tunda ennast hästi või halvasti.

Igatahes järgmisel päeval ma sinna tagasi ei läinud vaid seadsin sammud hoopis vana tuttava ADISA poole. ADISAs aga oli piknikupäev, mis tähendas väljasõitu rohelusse, grilli ja niisama mõnusat olemist. Asja iroonia muidugi seisnes selles, et väljasõit oli Cerro de Orosse 🙂 Prügimäe asemel viidi meid hoopis superilusa järvevaatega villa aeda, mis oli täis kõikvõimalikke troopilisi lilli ja taimi. Tunne oli nagu oleks sattunud paradiisi. Õigemini see tunne tekkis veel rohkem siis kui läksime alla järve äärde ujuma ja paadikuurist hakkas välja ilmuma kõikvõimalikke veespordivahendeid. See on minu unistuste kuur, seal oli päriselt ka kõikvõimalikud vidinad alates kaatrist, skuutrist, wake, skim, erinevad surfilauad, kajakid mida kõike veel. Apsoluutselt kõik, mida veessulistav hing ihaldab! Kuna aga omanikke polnud käepärast siis me vingemaid riistu katsuda ei julgenud vaid leppisime tagasihoidlikematega- võtsime kajaki. Väga mõnus oli keset järve passida ja loodust ning vaikust imetleda. Täiuslik puhkus. Pärast pugisime kõhud täis ja vedelesime murul- mida veel eluks vaja. Ajaa, puudu jäi vaid kook. Nii et kui me Santiagosse tagasi jõudsime siis otsustasime, et on aeg mekkida üks kallis tükike shokolaadikooki. Vot see pani ilusale päevale veel ilusama punkti:)

Ilus elu aga lõppes järgmisel päeval, kui selgus, et hakkan tööle kohalikus tervisekeskuseses nimega Centro de Salud. Nimelt on sellel kohal kõige igavama töökoha kuulsus. Ja nii oligi, sest kahele inimesele sealt tööd lihtsalt ei jätku. Passime niisama lakke ja mängime trips-traps trulli. Vahest teeme ka mõne plakati ja tembeldame pabereid. Kui olime juba Marine’ga (pranslasest vabatahtlik) tund aega lakke vahtinud, siis tekkis mul jälle eksistensialistlik küsimus- miks? Aga siis leidsime nurgast puzzle ja küsimus ununes ära:)

Üks kurb asi juhtus Centro de Saludis ka- nimelt nägime seal ühte imearmast pooleteistaastast tüdrukutirtsu. Graciela (meie töökoha boss) ütles, et laps oli pool aastat tagasi alakaalus, ning teda on pidevalt jälgitud sellest ajast peale. Lapsele tehti siiski mingeid analüüse ja pealelõunal selgus, et nii lapsel kui lapse emal on AIDS. Sellises riigis nagu Guatemala tähendab AIDS ainult ühe…. Olime kõik peale seda uudist meeletult kurvad.

Igatahes veeres nädal suhteliselt ühes rütmis, mis aga ei tähendanud et nädalavahetus niimoodi peab minema. Kuna meil on tekkinud töökohtades sõpru siis otsustasime külalislahkust ära kasutades veeta laupäeva vabatahtlike arstide majutuspaigas. Koht asus järveääres, imelusa aia ja mõnusa ujumiskohaga. Maja ise oli ka väga lahe, terassil asus lounge- pehmete istmetega, ka sees oli lounge, koos erinevate raamatute ja muusikariistadega. Seda kohta nähes tekkis küll tunne, et siia võiks jäädagi. Meie elukoht tundus selle kõrval nagu ühikas.

Igatahes ujusime järves ja jõime terve õhtu cuba libret. Hmhm natuke isegi liiga palju aga kes neid kokse ikka loeb. Mina leidsin endale suure armastuse, tema nimi on Conchita (tähendab valget nahka), ta on heleda karvaga ja suure sõbraliku näoga kuts. Kahjuks pole tal peremeest sest tema eest hoolitsevad majas elavad vabatahtlikud, aga see eest on tal suurepärane kodu. Ainuke halb asi on see, et kuna Concitale on varemalt haiget tehtud siis ta kipub näksama rahvariietes mehi. Need aga kannavad endaga kaasas matšetesid…. Selle jutu peale ma muidugi hakkasin plaani pidama, kuidas oma sõber eestisse transportida- aga olgem ausad, nii palju ruumi ja värsket õhku kui see kutsa on harjunud saama, mul talle pakkuda ei oleks. Seega peab mu sõber siia jääma…

Pühapäeval viidi meid Puerto San Josesse ehk siis teisisõnu Vaikse ookeani äärde. Olin varem lugenud eelmiste vabatahtlike blogist lainete ja musta liiva kohta aga oma silm on ikka kuningas. Ja nii oligi- terve rand oli musta liiva täis ning lained olid suured ja võimsad. Vesi oli nii soe, et ei saanudki aru nagu vees oleks. Lained aga olid nii suured ja tugevad, et iga kord kui vette läksime lükkasid nad meid kaldale tagasi. Ma oleks võinud vabalt terve päev niimoodi vees mürada aga mingi hetk muutus vesi sogaseks. Ma ei tea kust see rämps ühel hetkel tuli aga vesi oli täis pudeleid, kilekotte ja muud sodi. Nii kurb, et vesi siin riigis ainult prügiladustuskohta tähendab:(

Kui meil ookeanist isu täis sai, siis läksime basseini ujuma. Meile oli renditud ookeani ääres oleva hotelli välibassein, kus saime vettehüppeid harjutada, lamamistoolidel päikest võtta ja varjus võrkkiikedes mõnuleda. Vot siis oli küll tunne, et midagi mõnusamat on rakse välja mõelda. Lisaks sõime lõunaks koorese krevetipasta… ohhh… (oma raha eest muidugi).

Peale lõunat mõtlesime, et lähme vaatame siis linna ka üle. Ei olnud see midagi erilist, tüüpiline guatemala linn (kui nii võib öelda). Aga eriliselt rõvedad olid inimesed. Ütleme nii, et kui meid valgeid naisi Santiagos vahitakse kui liha, siis Poerto san Joses vahiti meid nagu näljased vahiks suurt mahlast praadi. Näiteks kõige jaburam juhtum oli see, kui koos jalutasid kolm generatsiooni mehi- vanaisa, isa ja poeg. Kui nad meid nägid, siis vahtisid kõik kolmekesi kaelad kõverad järgi. Ja ega mehed ei häbene meile vilistada isegi siis kui neil naine ja laps kõrval on. Uskumatu!

Aga nüüd tulevikuplaanidest ka, nimelt algab meil sel nädalavahetusel ametlikult puhkus. Lepingus on ette nähtud neli vaba päeva aga kuna me tahame kauemaks reisima minna, siis otsustasime ühe tööpäeva hiljem kuidagi tasa teha ja välja võtta koos nädalavahetustega üheksa päeva. Selle üheksa päva sisse peab mahtuma maailmakuulus maiade püha paik Tikal ning kariibimereäärne neegritelinn Livingston. Jaa Livingston nagu Jamaica pealinn, sellepärast peabki sinna minema 🙂

Igatahes on need mõlemad kohad üksteisest väga kaugel, pea riigi teises otsas- seega on meil ees roadtrip. Ja vana kinobusijana mulle kohe meeldib bussiga roadtrippida. Siinkohal tervitused Kinobussi:) Saime kohalikelt ka soovitusi, milliseid kohti veel külastada, aga eks see kõik oleneb rahast ja ajast. Minu salajane eesmärk oleks ka laguunis ujuda. Kas see ka tõeks saab, eks näis, unistada ju võib 🙂

Aga lõpetuseks suur uudis, väike eesti on ületanud Guatemala ajakirjanduse uudiskünnise. Ah, et millega? Nimelt valiti Keilas bikiinimiss, kelle pilt oli trükitud üle terve lehe. Kahjuks polnud kordagi mainitud kaunitari nime, küll aga oli välja toodud meie väikese riigi rahvaarv, presidendi nimi, riigilipp ja rahaühik EURO 🙂 Vot nii eestlased!