Reis ümber Guatemala, osa 2 :)

Hommikul kell viis suutsime kuidagi oma rümbad maast lahti ajada et siis kella kuuesele Rio Dulce bussile jõuda. 5.40 ootasid meile juba tuttavad turistitüssadajad värava taga koos bussipiletitega. No eks me lasime ennast päev enne pehmeks rääkida, et nad ostavad meile piletid ja viivad hommikul bussijaama ära ka. Tehtud, mõeldud, makstud (liiga palju loomulikult). Bussireis pidi kestma keskeltläbi viis kuni kuus tundi. No mõtlesime, et igal juhul on igasugune buss parem kui üles vuntsitud vana ameerikakoolibuss (chiken buss). See vaade, mis meile aga bussijaamas avanes, oli veel hullem. Tundus, et see buss on korra juba surnud olnud siis aga uuesti üles äratatud ja tööloomaks sunnitud. Igavene risuhunnik!

Kui bussijuhile oma piletid ulatasime, siis tegid ta silmad peas vähemalt kolm ringi, sest maksime igaüks pileti eest 100 qetzali. Ma arvan, et normaalne oleks olnud kuskil 60 Q. Seega lasime oma valge naha üle kõrvade tõmmata. Aga no mis tehtud, see tehtud.

Kella kuuest muidugi ükski buss siin riigis liikuma ei hakka. Sellist asja nagu täpne kellaaeg pole olemas, seega ootasime vähemalt pool tundi kuni inimesi veel laekuma hakkas. Lisaks kui sõitma hakkasime, siis sõideti igas külas piisavalt aeglaselt et jõuti veel inimesi bussile kutsuda. Siin ongi selline süsteem, et üks mees karjub bussi ukse juures peatuste nimesid ja inimesed lehvitavad kui tahavad peale tulla. Samamoodi nagu iga põõsas on wc on ka iga teeots bussijaam!

Kui suutsin oma silma pika bussireisi ajal looja lasta ja selle uuesti avada siis nägin et aknal istub veel üks reisija- cucarracha! No ega vahet pole, ka prussakas tahab reisida- vahemaad on siin riigis ju pikad 🙂

Peale väga pikka loksumist ja väga palju peatuseid hiljem jõudsime Rio Dulce linnakesse. Kuna Livingstoni ei vii ükski tee, siis tuleb sinna sõita praamiga. Umbes nagu Saaremaale, ainult et Livingston ei asu saare peal 🙂 Meil oli kaks valikut kas võtta ülikallis turismipaat ja läbida kahetunnine tee läbi Rio Dulce jõe. Või siis odavam variant, minna bussiga järgmisesse linna Puerto Barrosesse ja võtta sealt kohalikega odav praam. Kuna ma olin juba varem kuulnud ja lugenud, et Rio Dulce jõgi on imeilusate vaadetega, siis otsustasin olla läbinisti turist ja sõita paadiga kaks tundi. Minuga tuli kaasa veel ka Marine. Kuna teistele tundus odavam variant mõistlikum, siis läksid nemad edasi Puerto Barrosesse.

See, mida kõik rääkisid Rio Dulce kohta vastab apsoluutselt tõele. Me nägime kahe tunni jooksul suurepäraseid vaaateid mägedele, metsadele ja jõele. Kõik oleks olnud nagu imeilusas filmis. Kõige lahedam oli aga kui sõitsime puid täis kanjonis. Kahel pool meid olid suured mäed, täis eksootilisi suuri puid. Kahjuks mul sellest pilti ei ole, sest just enne seda sai fotoka aku tühjaks (nagu alati). Aga ega teil muud üle jää, kui mind uskuda. Ilus ja võimas see igatahes oli.

Kui Livingstoni kohale jõudsime siis esimeseks plaaniks oli otsida odav hostel. Kuna me tahtsime sinna vähamalt paariks päevaks jääda siis meie esimene tingimus oli odav hind. Tänaval pookis meile külge kohalik must noormees, kes tahtis meid hirmsasti iga hinna eest odavasse hostelisse juhatada. Me siis võtsime talle sappa ja hakkasime mööda linna ringi kõndima. Käisime päris mitmes hostelis, küll oli ühes liiga vähe ruumi ja teises polnud vett. Juba hakkas liigsest palavusest ja kottide tassimisest trots tekkima kui jõudsime aladini majakest meenutava ehitiseni- koha nimeks oli African Place. No ausalt aafrikaga seal küll midagi pistmist ei olnud 🙂 Koht tundus küll veidike kaugel aga see eest oli meile sobiva hinnaga. Andsime vastu tahtmist poisile 10 Q ja registreerisime ennast sisse.

Kuna me Marinega saabusime enne teisi siis otsustasime minna kohaliku kultuuriga tutvuma. Livingstonis elavad endised aafrika orjad kes on segunenud kohalikega. Neil on ma Garifuna kultuur, mis meile kergelt võiks meenutada Jamaicat. Rastamehed, trummimuusika, cuba libre ja manjaana. Nende rahvusjoogiks on coco-loco, mis on segu kookospiimast ja rummist. Väga maitsev ja hästi pähe hakkav kraam – soovitan 🙂

Kui saabusid ka teised siis oli neil juba sadamast kaasa tulnud must tüüp nimega Alexander the Great (Alexander Suur). Tüüp oli jõudnud juba meie seltskonnale kogu minu ja Marine linnaekskusriooni ära seletada. Hiljem saime teada, et kuna andsime poisile 10 Q (tavaliselt ananavd turistid ainult 3) siis olid linnas läinud lahti jutud et oleme ”helded” turistid. Seega tuli ka härra Alexander noosist osa saama. Suutsime ta hiljem kuidagi maha raputada- aga ainult selleks korraks.

Õhtul mekkisime ka kohalikku toidukultuuri, sõime õhtul mere ääres üle pika aja kala. Ohh kuidas ma kala igatsen….

Järgmisel päeval otsustasime ranna üles otsida. Selgus, et korralik rand asub umbes 4 kilomeetri kaugusel. Võtsime sinna takso. Pärast pikka jalutamist leidsime mõnusa koha, kus terve päev vees sulistasime ja päikest võtsime. Vesi oli nii soe, et ega tal väga värsknedavat effekti ei olnud aga mõnus oli sulistada ikka. Seda mida päike meiega tegi võite muidugi ise arvata 🙂

Kuna meie lesimiskohast möödusid koguaeg turistid, siis ühel hetkel hakkas ka meid huvitama kuhu nad kõik lähevad. Arvasime, et kuskil eemal on äkki üks ilus rand. Otsustasime järgi uurida, millega tegu on. Peale pikka kõndimist jõudsime kohta, kus selgus et metsa sees on looduslikud basseinid koos koskedega. Tuli ikka asi oma silma-ja 15 Q eest järele vaadata. Ja nii oligi, metsa sees olid väikesed kivist loodusllikud basseinikesed jaheda veega. Kui lõpuks jõudsime tee lõppu oli seal üks laguun. Kuna nagu te teate oli minu üheks salajaseks kinnisideeks ka laguuniujumine teha, siis hüppasime kõik järjepanu sisse. No muidugi nii lihtne see ei olnud, sest otsustasime ikka kõrgelt hüpata. Ja ma ikka mõtlesin tükk aega enne kui hüppasin, natuke hirmus oli ka. Aga kuradima äge! Totaalne adrenaliinilaks. Hiljem pärast mitmeid hüppeid ja ujumisi tekkis kellelgi idee, et kuna turiste väga ringi ei liigu, siis miks mitte ka ühed paljad vettehüpped teha. Mõeldud tehtud. Nii et sõbrad, ka selline klishee nagu paljalt laguunis ujumine on nüüd tehtud 🙂

Kuna meie rannapäev oli olnud täiuslik ja puhkus lausa hädavajalik, siis otsustasime ka kolmanda päeva Livingstonis veeta. Tahtsime alguses üles otsida ka teise ranna nimega Plaja Blanco aga peale mõningast taustauuringut selgus, et meie eelarvesse see ei mahuks. Siis otsustasime järgmise päeva ka samasse kohta tagasi minna ja ristisime selle ”meie rannaks”

Hiljem vaatasime ka kohaliku surnuaia üle. Selle riigi matmisüsteem on üsna huvitav, nad panevad kirstud betoonist sarkofaagide sisse. Ja need sarkofaagid on kaunistatud igasuguste erinevate vävidega. Päris naljakas oli näha siniseid, punaseid, roosasid, rohelisi haudu. Küsisin ka ühe kohaliku käest, et miks inimesi ei maeta. Vastus oli üsna üsna lihtne, kuna inimesi on palju ja ruumi vähe siis on mõtekam ehitada sarkofaagid ja neid siis üksteise otsa ladustada.

Õhtul otsustasin järgi proovida ka kohaliku rahvusroa, mille nimeks on Tapado. See oli erinevatest mereandidest kokku pandud hautis kookose ja karri kastmes. Ülimaitsev roog.

Peale õhtusööki kõndisime niisama linnas ringi. See linn on õhtuti üsna müstiline, igalt poolt kuuleb muusikat- kas siis kuskil mehed laulavad tänaval (ja väga hästi muideks) või siis mängib keegi trummi. Ka nende kohalik muusika on segu trummidest ja ümisevatest toonidest. Kahjuks ei õnnestunud meil ühelgi üritusel live muusikat kuulata (kui siis ainult raha eest) ja tantsu vihtuda. Aga natuke aimu saime sellest ikka.

Ja oh mis ägedad rastamehed seal olid…mmmhmmm. Kahju, et mu EVS seal ei olnud 😉

Peale Livinstoni otsustasime paari inimesega veel puhkusest viimast võtta ja põrutada paariks päevaks tagasi Antiguasse- peolinna:) Kuna meil seal ka juba üks tuttav ees oli, siis palusime tal meile odav ööbimiskoht otsida ja teel me juba olimegi. Hakkasime hommikul vara kell kuus Livingstonist liikuma ja õhtul kell üheksa olime Antiguas.

Samal õhtul jõudsime külastada ka karaokebaari, kus suutsime mikriga esinenud karaokelauljad ilma mikrita üle laulda. Hiljem tantsisme tänaval, kus politsei meile oma autotuledega tuld näitas, ronisme kirku aknale ja tegime püha fotoseeria. Hiljem selgus, et see polnudki kirik. Ja järgmisel päeval äraksime pohmelliga. Vot nii.

Teine päev viis meie sõber Leonel meid mäe otsa, et näidata vaadet tervele Antiguale. Ma ei tea, kas me olime lihtsalt väsinud või meeldis meile vaade nii hirmsasti, et ühel hetkel olid jälle kõik vait- vaatasid tühjusesse ja mõtlesid omi mõtteid…

Hiljem samal päeval külastasime järjekordselt kohalikku turgu ja kõndisime niisama linnas ringi. Paar korda õnnestus ka ära eksida, sest kõik majad on koguaeg ühesugused. Katsu siis mingit loogikat leida. Aga no peale mitmekordset äraeksimist suutsime ikka oma hosteli või siis mõne muu koha üles leida 🙂

Järgimsel päeval oli aeg hakata Santiagosse tagasi minema. Kuna aga Antiguast üks ja ainuke otseliin läks kell seitse hommikul, siis jäi meil üle vaid erinevaid busse vahetades kohale jõuda. Saime ka Leonelilt kordinaadid kuidas ja millise transpordiga liikuda. Kõik tundus igati õige ja loogiline. Läksime siis bussijaama ja hakkasime õiget transporti otsima. Siin riigis ei ole olemas sellist asja nagu bussiajad, lähed küsid otse juhi käest, kuhu sõidad-palju maksab ja kui kõik on ok, astud sisse. Leidsime oma esimese chikenbusi üsna kiiresti ja olimegi juba teel teise linna kus pidime järgmise bussi otse Santiagosse võtma.

Teises linnas pidime natuke kõndima enne kui leidsime bussi, mis tundus õige. Vähemalt bussijuht ütles nii. Ronisime siis masinasse ja sõit läks lahti. Ühel hetkel aga tehti peatus ja öeldi, et meil on aeg välja ronida. Ronisime siis välja ja jäime topakate nägudega bussile järgi vaatama- seisime vihmas maantee ääres ja Santiagot ei paistnud kusagilt. Kui olime mööduvate inimeste käest aru pärinud oma asukoha kohta, selgus et bussijuht vana junn oli meile valetanud ja viinud meid hoopis teiselepoole järve. Selgus, et peame veel sõitma Sololasse, Panasheli ja sealt võtma paadi Santiagosse.

Kui buss lõpuks saabus oli see pilgeni rahvast täis, nii et mina istuma ei saanudki. Ja veel hullemaks läks siis kui briti kuttide kamp suurte seljakottidega peale ronis. Buss sõitis päris hullu kiirusega, muusika möirgas ja meil oli naljakas sest ega me kindlad ei olnud, et viimasele paadile Panajashelis jõuame. Aga õnneks oli bussis abivalmis kohalik, kes meid Panajasheli bussile kiiresti lubas juhatada. Seega järgmises peatuses saimegi ülikiirelt uuesti liikuma ja lõuks ka Panajashelis õnnelikult paadile. Lõpuks olime kodus kuskil viie paiku, väsinud, näljased ja räpased. Oli see vast tripp!

Järgmine päev aga pidime juba kella kolmest öösel startima kuuetunnisele reisule San Marcosesse. Seekord juba komandeeringusse. Aga sellest juba järgmine kord 🙂

Reis ümber Guatemala

Nonii nüüd on siis väljateenitud puhkus läbi ja oleme jälle Santiagos tagasi…kahjuks oleks vist õigem öelda, sest niipalju oleks veel teha ja näha aga kohustused ennekõike. Aga nüüd siis reisust ka. Meie rõudtripp algas sõiduga Antiguasse. Antigua on endine Guatemala pealinn ja selle ehitasid omalajal hispaanlased. See linn näeb välja ka nagu ta asuks pigem hispaanias kui Guatemalas: majad on kivist, madalad ja väga värvilised.Tänavad on sillutatud munakividega ja palju on kohvikuid, poode, söögikohti. See on üks suur gringoländ ehk siis turistide meelispaik. Ja tänavapildis tegelikult ongi rohkem näha valgeid turiste kui kohalikke.

Ega meil seal palju teha polnudki, otsisime kõigepealt ühe korraliku kohviku, jõime head kohvi ja hiljem vaatasime niisama ringi. Külastasime käsitööturgu ka nii et enamus ikka jättis oma raha juba enne reisu Antiguasse:) Kuna meil oli samal päeval plaanis Guatemala cityst ööbussiga Tikali põrutada, siis lahkusime Antiguast üsna vara.

Guatemala cityst võtsime siis nö kõigi mugavustega ööbussi (sees oli konditsioneer ja wc) ning algas meie kaheksa, kui mitte üheksa tunnine reis turismimeka Tikali poole. Juba alguses tundus, et ega selle bussiga kõik päris korras ikka ei ole- kolises ja ragises teine kahtlaselt. Kui sõidu ajal kolin suuremaks läks, siis tehti väike peatus, toksiti natuke ja sõit läks vanaviisi edasi. Vahepeal oli küll tunne, et varsti oleme koos oma kodinatega guatemala tee ääres ja hääletame Tikali poole. Aga õnneks asi nii hulluks ei läinud. Küll aga külastas meie bussi õunapatrull. Ühel hetkel oli meie bussis üks mees, kes asus kottides sobrama. Peale mõningast kobamist tõmbas ta ühel meist kotist välja õuna. Kuna kõik toimus keset ööd, siis ei saanud keegi meist aru miks võõras mees meie kotist õunu välja sikutab. Vaatasime kõik talle pahuralt otsa. Mees seletas midagi ja tegi liigutusi nagu ta tahaks kohe seda õuna sööma hakata. Ma mõtlesin, et ju siis bussijuhil on hirmus nälg või hakkab kellegil pilt taskusse minema, et selleks on vaja teiste kottidest süüa võtta. Siis aga üks targem turist seletas meile, et mitte kohalikku floorat omavahel segada, siis kontrollitakse, et võõraid seemneid sisse ei toodaks. No maitea…igatahes sai mees ühe õuna võrra rikkamaks ja meie jälle natuke targemaks. Seda muidugi õunaptarull ei teadnud, et meil veel mõned õunad kotis olid 🙂

Kuna ükski suur buss otse Tikali ei lähe siis jõudsime hommikul kuue- seitsme paiku Floresesse. Flores asub Tikalist umbes 60 kilomeetri kaugusel ja on keset järve asuv saarelinn. Ta näeb tibake välja nagu Antiguaga, täis armsaid kivist, madalaid värvilisi maju. Meil oli juba eeltööna välja otsitud ka üks odav hostel kuhu pidime ööseks maanduma. Bussist maha astudes olid ohalikud turistitüssajad kohe kohal. Kõigepealt lubati meid minibussiga otse hostelisse viia (tasuta) ja sealt edasi-tagasi Tikali tripp teha. Kuna meile tundus see kõige kiirem ja mugavam viis (küll aga mitte odavam) siis otsustasime onudega diili teha.

Mõeldud tehtud ja juba tunnike hiljem avastaime ennast Tikali dzunglist. Kuna Tikal asub madalamal kui Santiago siis on ka ilm hoopis teistsugune. Oli kohutavalt soe ja samas meeletult niiske, nii kui natuke rohkem liigutasime siis higi voolas ja sääsed puresid. Päike paistis otse lagipähe ja kõrvetas üsna tigedalt. Aga me ei hoolinud sest meie eesmärk oli näha maailmakuulsat Maiade pühamut Tikali. Kuna giid meie eelarvesse ei mahtunud, siis otsustasime ise ringi rännata ja kohaga tutvust teha. Päris tükk tegu oli templite otsa ronida ja sealt jälle alla saada. Aga iga vaade, mis avanes oli igat seda pingutust väärt.

Kuna Tikal asub keset džunglit, siis väidetavalt elavad seal ka igausgused eksootilised loomad. Me nägime ahve, metsikuid kalkuneid, tucani ja ühte närust rebast. Ok, üks pirakas ämblik oli ka, aga sellel ei tahaks pikemalt peatuda. Lisaks leidsime ühe puu, kust sadas alla mingeid terasid. Üks giid seletas meile, et tegu on piprapuuga. Ja nii oligi, kui maast rohelisi terasid korjasin, siis lõhnasid nad nagu värske terapipar. Pisike pipratera asub rohelise marja sees ja et seda kätte saada tuleb ikka pikalt pusida. Kui see väärt vürts kätte saadakse siis kuivatatakse teda päikse käes, kust ta saab endale krobelise kesta ja musta värvi. Igathes rääkis üks turist, et tema oli külastanud piprafarmi, kus päikse käes oli kuivanud ligi kaks tonni pipart. No võite ette kujutada kui kaua ühed inimesed kahe tonni pipra nimel tööd on teinud. Igatahes on pipar üks kuldaväärt vürts, nii et respect the pipar!!

Igatahes olime pealelõunaks Tikali enam-vähem ära vallutanud ja mega väsinud. Ronisime veel viimase suure püramiidi otsa, et nautida loodust ja vaateid. Ühel hetkel olid kõik täiesti vait ja vaatasid kaugusesse… see oli imeline mis avanes. Sellel hetkel polnudki sõnu vaja…

Tagasi Floreses läksime kohe hostelisse. See oli üks vingemaid hosteleid mida ma iial näinud olen. Keset lopsakat õue oli tehtud lesila, kus rippusid võrkkiiged ja maas vedelesid madratsid. Seinal oli suur televiisor, kust sai erinevaid filme vaadata. Lisaks oli seal ka diivanitega sisustatud väike söögikoht. Kõik oli kokku pandud nii geniaalselt, et meenutas täiskasvnuks saanud Pipi segasumma suvilat. Maitsekas virvarr. Meie tuba koosnes üheksast voodist ja suurest konditsioneerist. Ilma selleta poleks saanud seal küll vist minutitki olla. Igatahes läksime kõik üsna vara magama, sest järmiseal päeval oli plaanis juba kell kuus hommikul sõita bussiga Rio Dulcesse. Eesmärgiks vallutada mustadelinn Livingston.

Jätkub homme või ülehomme 🙂

Metsas

Jällegi on üks töönädal veerenud ootamatu kiirusega mööda. Ja kui nüüd lugema hakata, ega meil neid tööpäevi väga jäänud ei olegi. Noh, ütleme nii, et kurvaks see just ei tee. Kui siis ainult natuke. Aga see nädal töötasin jällegi tervisekeskuses nimega Centro de Salud. Nädala alguses joonistasime veidraid plakateid. Joonistamiseks on seda muidugi palju nimetada, kui vaadata, mis nendel piltidel on. Hmhm, ma vist natuke liialdasin oma suurepärase joonistamisoskusega:)

Tervisekeskuses on teisipäeviti ja kolmapäeviti emadele infotunnid ja laste kaalumine-mõõtmine. See on tegelikult päris naljakas mis toimub. Kõigepealt kogunevad naised koos lastega imeväikesesse tuppa, kus neile räägitakse vaktsiinidest ja ravimitest ning siis hakatakse lapsi kaaluma. See on nii hull kuidas lapsed paanikasse lähevad kui neid kaalule tõstetakse, röögivad nagu ratta peal. Ja see kaal näeb välja nagu tavaline köögikaal. Eriti hirmsaks läheb asi siis kui neil palutakse maas olevale kaalule astuda. Nende jaoks on see vist umbes sama kui palutakse kaevu hüpata. Hirmus triangel läheb lahti. Mõne lapse annab õhupalliga isegi ära meelitada, teised jäävadki kaalumata. Sihukesed need maiade lapsed on.

Teine hirmus asi nende jaoks on mõõtmine. Selleks peavad emad lapsed möödulamatsile panema. Nii kui lapsel hakatakse susse jalast ära võtma, läheb alarm tööle. Siis tõttavad appi lisaks emale kaks tervisekeskuse töötajat. Kolm täiskasvanut pusivad väikse lapse kallal, et ta normaalselt mõõdulaual sirgeks saada. Koomiline vaatepilt. Aga ega ma nendest lastest päriselt aru ei saa, mida on ühest kaalust karta- kartku parem süsti:)

Kogu selle tsirkuse juures on ka meil, vabatahtlikel oma roll täita. Kui laps lõpuks kaalule saadakse, siis on meie asi see number tema tervisekaarti üles kirjutada. Isenesest tore töö, ainult et kui hispaaniakeelsesse sõnavarasse kuuluvad numbrid ühest kümneni, siis võib päris keeruliseks minna. Õnneks Marine on varem hispaania keelt õppinud ja tema teab numbreid paremini. Lasin tal isegi terve hunniku paberile kirjutada, nii et kui aega on siis võibolla kuuluvad mu sõnavarasse varsti ka kaksümmend ja kolmkümmend 🙂

Kui meil aga kaalumise-mõõtmise järel aega üle jääb siis peame otsima paberitest laste nimesid ja neid kirja panema. Ma pole siiani aru saand mis süsteem või süsteemitus selles majas on, sest pidevalt on mingite laste nimed kadunud. Näiteks selgus, et 500-st lapsest on tegelikult nende paberitesse kirja pandud vaid 300. Ülejäänud 200 last, kes seal majas on sündinud või arvele võetud, on lihtsalt kuhugi kadunud. Ja mõned emad ei käi oma lastega peale sündi enam kordagi arsti juures nii et ka sellest tekivad kaod. Üleüldse sünnitavad üle poolte naistest kodus, nii et kui palju tegelikult lapsi Santiagos on, ei tea keegi.

See nädal sai ka natuke kohalikku gulinaariat mekitud. Üheks populaarsemaks tänavatoiduks siin on friteeritud kana ja kartulid. Kuna meile alguses loeti sõnad peale, et igasugune tänavatoit on meie eurooplaste õrnadele kõhtudele vastuvõetamatu, siis ei julgend me seda proovida. Aga no mis elu see on, kui isegi kohalikku söögikultuuri ei saa mekkida. Seega suundusime pollo frito tänavale. Kana oli isegi üllatavalt maitsev, kuigi välja nägi nagu üks suur rasvakärakas.

Teiseks sai järele proovitud kaktusevili. Mäletan et Kaisa (eelmise grupi vabatahtlik) kirjutas sellest ja pani üles ka pildi. Koheselt sai vastu võetud otsus, et tuleb järele proovida. Ostetud, maitsutud. Oli sihukese natuke kiivi ja natuke umbrohu maitsega. Ütleme nii, et iga päev seda ei sööks.

Küll aga võiks iga päev süüa teist eksootilst vilja nimega litše. Näevad natuke siilimoodi välja. Kui need ära koorida, siis tuleb koore alt välja imemaitsev viinamarjasuurune mahlane vili. Ohh, sellise põõsa või puu paneks küll endale tagaaeda.

Nädalavahetusel sai ära tehtud ka üks kaua unistatud asi. Nimelt viidi meid vihmametsa matkama. Kõigest paari jalutustunni kaugusel asub siin maiadele ajaloolise tähendusega koht nimega Mirador Rey Tepepul. Selle mäe otsas olevat elanud kunagi maiade kuninganna.

Meile võeti julgestuseks kaasa ka politsei, sest kohalikes metsades on üliohtlik matkata. Diego rääkis, et viimane kord kui nad samas kohas käisid rööviti nende gruppi. Uhhh.. ei tahaks küll kalashnikoviga sihitud saada.. Igatahes oli seal ülivõimas, metsikult roheline ja lopsakas. Metsade kohal hõljus udu, kõik oli nii ilus et aegajalt tekkis oht lausa rajalt kõrvale astuda. Rahvuslindu Quetzali me muidugi ei näinud, sest meie grupp lihtsalt ei suutnud kõva häälega ohkimata olla. Aga see tunne oli ikka võimas ja ilus. Muinasjutumets täiesti. Oleks tahtnud seal isegi kauem olla, aga paraku hakkas nii kõvasti sadama, et olime kõik läbimärjad. Ja politsei tahtis ka koju minna, kaua sa ikka jaksad turistidega metsas jalutada. Vot selline imeline elamus. Sinna tahaks iga hetk tagasi. Ülivõimas…

Peale seda ilu, aga vaadake mida need inimesed sinna dzhunglisse viivad, hunnikute kaupa. Ma ei saa aru, kuidas neil häbi ei ole

See on ülim rumalus, sest nad loobivad prügi mäkke, mis hiljem koos vihmaga alla järve uhutakse. Kurjaks ajab lausa…

Vot sellised koledad lood. Aga homme hakkab meie tripp, eesmärgiks on teha kaheksa päevaga tiir peale Guatemalale ja seda võimalikult väikse rahaga. Kas see ka õnnestub, selgub juba järgmises blogi sissekandes 🙂 Elu on seiklus :))

O – nagu ookean

See nädal on olnud minu vabatahtlikuelu murdepunkt- kaks korda tekkis eksistensialistlik küsimus- milleks ma siin olen? Ja ausaltöelda ühe korra ma käitusin nagu totaalne ärahellitatud eurooplane, ning vastasin küsimusele- aga ma ju ei peagi siin olema, kui saan olla kusagil mujal. Ok, ma lõpetan nüüd selle filosoofeerimise ära ja räägin täpsemalt.

Nimelt ootas mind uuel nädalal ees uus töö. Lootsin kogu hingest minna arheoloogilistele kaevamistele aga siis teatas kordinaator, et ma võiksin hoopis minna eemal asuvasse Cerro de Oro külla. Seal asub keskonnaga tegelev organisatsioon ja kuna mulle on igasugune loodusesäästmine väga meeltmööda siis jäin kohe nõusse. Kohale jõudes selgus, et minu töökoht on keset metsi asuvas prügisorteerimisjaamas ja minu tööülesandeks on plastikpudelite sorteerimine ning kokkuvajutamine. No olgu, töö tööks aga ma oleks pidanud tegema seda üksi, keset metsa ja ainsaks töökaaslaseks prügimäel tuhnivad koerad. Tegelt oleks aeg-ajalt käinud ka zutuhili keelt rääkiv sorteermisjaamavalvur aga siiski enamjaolt oleks tegu onud sooloetendusega. Nüüd võite arvata, mis küsimus mul pähe tekkis. Valetan, esimene mõte oli siiski, et kas ma siis selleks käisingi neli aastat ülikoolis ja teine oli siis juba teile tuttav eksistensialistlik küsimus.

Kordinaatoriga suheldes jõudsime siiski arusaamisele, et naisterahval pole üksi keset metsa ohutu pudeleid lapikuks litsuda ja minust need sinna ka jäid. Samas on tunne nagu oleksin reetnud nii enda vabatahtlikuks olemist kui ka kohalikku kogukonda. Neil oli töö, mis vajas tegemist ja mina lihtsalt otsustasin, et ei taha seda üksi teha. Siiani on halb reeturi tunne sees. Samas jällegi on meil lepingus keelatud tegeleda prügi ja ehitustöödega nii et tegelikult on seadus minu poolel. Peaks nüüd ära otsustama, kas tunda ennast hästi või halvasti.

Igatahes järgmisel päeval ma sinna tagasi ei läinud vaid seadsin sammud hoopis vana tuttava ADISA poole. ADISAs aga oli piknikupäev, mis tähendas väljasõitu rohelusse, grilli ja niisama mõnusat olemist. Asja iroonia muidugi seisnes selles, et väljasõit oli Cerro de Orosse 🙂 Prügimäe asemel viidi meid hoopis superilusa järvevaatega villa aeda, mis oli täis kõikvõimalikke troopilisi lilli ja taimi. Tunne oli nagu oleks sattunud paradiisi. Õigemini see tunne tekkis veel rohkem siis kui läksime alla järve äärde ujuma ja paadikuurist hakkas välja ilmuma kõikvõimalikke veespordivahendeid. See on minu unistuste kuur, seal oli päriselt ka kõikvõimalikud vidinad alates kaatrist, skuutrist, wake, skim, erinevad surfilauad, kajakid mida kõike veel. Apsoluutselt kõik, mida veessulistav hing ihaldab! Kuna aga omanikke polnud käepärast siis me vingemaid riistu katsuda ei julgenud vaid leppisime tagasihoidlikematega- võtsime kajaki. Väga mõnus oli keset järve passida ja loodust ning vaikust imetleda. Täiuslik puhkus. Pärast pugisime kõhud täis ja vedelesime murul- mida veel eluks vaja. Ajaa, puudu jäi vaid kook. Nii et kui me Santiagosse tagasi jõudsime siis otsustasime, et on aeg mekkida üks kallis tükike shokolaadikooki. Vot see pani ilusale päevale veel ilusama punkti:)

Ilus elu aga lõppes järgmisel päeval, kui selgus, et hakkan tööle kohalikus tervisekeskuseses nimega Centro de Salud. Nimelt on sellel kohal kõige igavama töökoha kuulsus. Ja nii oligi, sest kahele inimesele sealt tööd lihtsalt ei jätku. Passime niisama lakke ja mängime trips-traps trulli. Vahest teeme ka mõne plakati ja tembeldame pabereid. Kui olime juba Marine’ga (pranslasest vabatahtlik) tund aega lakke vahtinud, siis tekkis mul jälle eksistensialistlik küsimus- miks? Aga siis leidsime nurgast puzzle ja küsimus ununes ära:)

Üks kurb asi juhtus Centro de Saludis ka- nimelt nägime seal ühte imearmast pooleteistaastast tüdrukutirtsu. Graciela (meie töökoha boss) ütles, et laps oli pool aastat tagasi alakaalus, ning teda on pidevalt jälgitud sellest ajast peale. Lapsele tehti siiski mingeid analüüse ja pealelõunal selgus, et nii lapsel kui lapse emal on AIDS. Sellises riigis nagu Guatemala tähendab AIDS ainult ühe…. Olime kõik peale seda uudist meeletult kurvad.

Igatahes veeres nädal suhteliselt ühes rütmis, mis aga ei tähendanud et nädalavahetus niimoodi peab minema. Kuna meil on tekkinud töökohtades sõpru siis otsustasime külalislahkust ära kasutades veeta laupäeva vabatahtlike arstide majutuspaigas. Koht asus järveääres, imelusa aia ja mõnusa ujumiskohaga. Maja ise oli ka väga lahe, terassil asus lounge- pehmete istmetega, ka sees oli lounge, koos erinevate raamatute ja muusikariistadega. Seda kohta nähes tekkis küll tunne, et siia võiks jäädagi. Meie elukoht tundus selle kõrval nagu ühikas.

Igatahes ujusime järves ja jõime terve õhtu cuba libret. Hmhm natuke isegi liiga palju aga kes neid kokse ikka loeb. Mina leidsin endale suure armastuse, tema nimi on Conchita (tähendab valget nahka), ta on heleda karvaga ja suure sõbraliku näoga kuts. Kahjuks pole tal peremeest sest tema eest hoolitsevad majas elavad vabatahtlikud, aga see eest on tal suurepärane kodu. Ainuke halb asi on see, et kuna Concitale on varemalt haiget tehtud siis ta kipub näksama rahvariietes mehi. Need aga kannavad endaga kaasas matšetesid…. Selle jutu peale ma muidugi hakkasin plaani pidama, kuidas oma sõber eestisse transportida- aga olgem ausad, nii palju ruumi ja värsket õhku kui see kutsa on harjunud saama, mul talle pakkuda ei oleks. Seega peab mu sõber siia jääma…

Pühapäeval viidi meid Puerto San Josesse ehk siis teisisõnu Vaikse ookeani äärde. Olin varem lugenud eelmiste vabatahtlike blogist lainete ja musta liiva kohta aga oma silm on ikka kuningas. Ja nii oligi- terve rand oli musta liiva täis ning lained olid suured ja võimsad. Vesi oli nii soe, et ei saanudki aru nagu vees oleks. Lained aga olid nii suured ja tugevad, et iga kord kui vette läksime lükkasid nad meid kaldale tagasi. Ma oleks võinud vabalt terve päev niimoodi vees mürada aga mingi hetk muutus vesi sogaseks. Ma ei tea kust see rämps ühel hetkel tuli aga vesi oli täis pudeleid, kilekotte ja muud sodi. Nii kurb, et vesi siin riigis ainult prügiladustuskohta tähendab:(

Kui meil ookeanist isu täis sai, siis läksime basseini ujuma. Meile oli renditud ookeani ääres oleva hotelli välibassein, kus saime vettehüppeid harjutada, lamamistoolidel päikest võtta ja varjus võrkkiikedes mõnuleda. Vot siis oli küll tunne, et midagi mõnusamat on rakse välja mõelda. Lisaks sõime lõunaks koorese krevetipasta… ohhh… (oma raha eest muidugi).

Peale lõunat mõtlesime, et lähme vaatame siis linna ka üle. Ei olnud see midagi erilist, tüüpiline guatemala linn (kui nii võib öelda). Aga eriliselt rõvedad olid inimesed. Ütleme nii, et kui meid valgeid naisi Santiagos vahitakse kui liha, siis Poerto san Joses vahiti meid nagu näljased vahiks suurt mahlast praadi. Näiteks kõige jaburam juhtum oli see, kui koos jalutasid kolm generatsiooni mehi- vanaisa, isa ja poeg. Kui nad meid nägid, siis vahtisid kõik kolmekesi kaelad kõverad järgi. Ja ega mehed ei häbene meile vilistada isegi siis kui neil naine ja laps kõrval on. Uskumatu!

Aga nüüd tulevikuplaanidest ka, nimelt algab meil sel nädalavahetusel ametlikult puhkus. Lepingus on ette nähtud neli vaba päeva aga kuna me tahame kauemaks reisima minna, siis otsustasime ühe tööpäeva hiljem kuidagi tasa teha ja välja võtta koos nädalavahetustega üheksa päeva. Selle üheksa päva sisse peab mahtuma maailmakuulus maiade püha paik Tikal ning kariibimereäärne neegritelinn Livingston. Jaa Livingston nagu Jamaica pealinn, sellepärast peabki sinna minema 🙂

Igatahes on need mõlemad kohad üksteisest väga kaugel, pea riigi teises otsas- seega on meil ees roadtrip. Ja vana kinobusijana mulle kohe meeldib bussiga roadtrippida. Siinkohal tervitused Kinobussi:) Saime kohalikelt ka soovitusi, milliseid kohti veel külastada, aga eks see kõik oleneb rahast ja ajast. Minu salajane eesmärk oleks ka laguunis ujuda. Kas see ka tõeks saab, eks näis, unistada ju võib 🙂

Aga lõpetuseks suur uudis, väike eesti on ületanud Guatemala ajakirjanduse uudiskünnise. Ah, et millega? Nimelt valiti Keilas bikiinimiss, kelle pilt oli trükitud üle terve lehe. Kahjuks polnud kordagi mainitud kaunitari nime, küll aga oli välja toodud meie väikese riigi rahvaarv, presidendi nimi, riigilipp ja rahaühik EURO 🙂 Vot nii eestlased!

Suured muutused

Juba pikemat aega on toimunud siin meie, vabatahtlike ja vastuvõtva organisatsiooni Pro Paz vahel käärimine, põhjuseks raha. Meie toidukorrad on olematuks muutunud ja iga kord kui sellest räägime öeldakse põhjuseks- pole raha. Ja see käib apsoluutselt kõige kohta, meditsiin, pesumaja ja ühistransport, mille eest peame ise oma rahast maksma, olgugi, et kasutame seda vaid tööle minekuks. Kõige hullem on see, et projekt pole tehtud kasumlikul eesmärgil ja Euroopa Liit on selleks maksnud suure hunniku raha. Seda enam ajab jutt- pole raha, harja punakseks.

Ühel hommikul saabus meie majja Pro Paz’i juht Mario ja teatas, et nüüdsest on meie toitlustus viidud üle linnakeskel asuvasse söögikohta. Meie kaks kokka Cecar ja Maria lasti ilma igasuguse põhjenduseta lahti ning neil keelati edaspidi meie maja üldse külastada! Täiesti jabur, et selline otsus tehti ilma meiega rääkimata pluss veel keelatakse meie sõpradel siia majja tulla. Üritasime vastu vaielda, et tahame süüa kõik koos oma majas, andke vaid kokale piisavalt raha, et tal oleks millest süüa teha- aga vastati kategooriliselt ei. Peale seda valitses majas leinameeleolu. Need inimesed apsoluutselt ei hooli meie heaolust, vaid ainult sellest, et saaks võmalikult palju pappi endale tasku toppida. See kõik teeb nii kurvaks, sest ma tulin ju siia siirast soovist vabatahtlikuna töötada, õppida kohalikku kultuuri ja saada elu lahedaim kogemus. Ja nende tänu on siis selline… väga kurb. Nüüd pöördusime oma euroopas asuva projektijuhi poole, et teda teavitada antud olukorrast. Loodame, et ehk midagi muutub.

Teine hull pauk mis mind tabas, oli toidumürgitus- mille õnnestus hankida uuest söögikohast. Olin kaks päeva pikali maas. Lõpuks viidi mind arsti juurde, kuigi eelnevalt öeldi, et selleks raha pole. Täiesti jabur jällegi sest meil on kõik meditsiinilised kindlustused tehtud. Arst tegi mulle taguotsa ühe süsti ja andis peotäie tablette ning järgmisel päeval hakkas juba parem. Ja siis hakkas paha meie tšehhi vabatahlikul Eeval, kes lõpuks kiirabiga pealinna haigalsse viidi. Olime kõik šhokis ja mures, sest mitte keegi ei öelnud, mis tal viga on. Hiljem selgus, et tegu oli pimesoolepõletikuga. Nüüd on Evaga kõik korras ja ta tahab väga meie juurde tagasi tulla.

Kui tervis taastus siis sain jälle ka tööle minna. Läksin tagasi ADISA puuetega inimeste paberitöökotta, sest neile oli saabunud suur paberkottide tellimus. Nii ma siis ülejäänud kaks päeva vorpisin erinevas suuruses paberkotte teha. Alguses me irvitasime, et teeme lennukitesse oksekotte aga siis selgus, et tegu on ikka kingikottidega. Sangad küljes ja puha. Nii et nüüd ma siis oskan ise kingikotte teha- juhuu. Muidugi poleks arvanud, et ühe koti tegemiseks kulub meeletult inimenergiat, sest enne kui valmib üks kott tuleb vähemalt kümme erinevat etappi läbida.

Aga vot, selline vahva meisterdamise töö oli. Mulle meeldis. Siin on meie paberkuningakoja liikmed 🙂

Nädalavahetuse otsustasime veeta teises järveäärses külas San Pedros. Olime kuulnud, et ka kohalikud käivad seal pidu panemas, mõtlesime et lähme proovime siis järgi. San Pedro on meie linnast väiksem aga turistide tõttu kõvasti liberaalsem. See on ka paras hipilinn, rohkelt on maalingutega maju ja selliseid mõnusaid chillimise kohti. Küla on ka rohkem avatud järvele ja vaated on imeilusad. Ja mis veel seal linnas silma jäi, paksud, rõõmsad koerad. Meie linnas on nad sellised õnnetud ja kõhnad- seal aga prisked ja rõõmsad.

Kõndisime linnas ringi ja ühel hetkel ei uskunud oma silmi, seisime kohviku ukse ees. Seest tuli päris kohvi lõhna ja sisse piiludes nägime päris espresso masinat. Valikus oli igasuguseid ägedaid kohvijooke, isegi selliseid millest midagi kuulnud polnud. Hinda küsimata tellisime kõik endale kohvi, kes espresso, mina kauaigatsetud latte. Selgus, et kohvi on pärit järve piirkonnast ja seda röstitakse lausa samas kohvikus. Aias kus istusime olid ka kohvitaimed, nii et kõik oli väga teemasse.

Oi, te ei kujuta ette kui hea latte see oli- maailma parim! Isegi kui ta tegelikult võibolla ei maitsenud maailma parima lattena, siis tol hetkel, selles kohas poleks osanud mitte millestki unistada. Ma olin nii õnnelik, et lausa pisar tuli silma. Poleks arvanud, et üks klaasitäis piimakohvi võib nii õnnelikuks teha- aga ausalt, see oli ülim. Tellisin pärast teise latte veel, ei saand vastu panna… oehhh. Vot see oli selle nädala tipp!

Teine väga lahe leid oli hollandlannast omaniku gringo- kaltsukas. Leidsin sealt endale väga ägeda kollase kleidi, muidugi hinge hinna eest, aga mis siis. See oli täis lahedaid ja meiemõistes odavaid riideid- kuna aga vabatahtliku eelarve on piiratud, siis piirdusin ainult kleidiga.

Kolmas üli hea asi San Pedros oli väike itaalia söögikoht Fata Morgana. Sõime hommikuks väga häid võileibu, jõime kohvi ja tellida sai ka värskelt pressitud mahla. Iga hetk selle hommikusöögilauataga oli nauding- tundisme ennast kui normaalsed inimesed.

Ainuke millega meil nii hästi ei läinud oli pidu, linnas polnud eriti rahvast ja muusika oli ka kehv. Lisaks sadas ladinal vihma ja saime läbimärjaks. Lõpuks hakkas nii külm, et haigeksjäämise asemel otsustasin hotelli magama minna. Muidugi oli suutnud üks kass kuseda enne meie tuppa või kuhugi lähedale, nii et selles haisus magada oli ikka suht võimatu. Nii et sellega läks jälle kuidagi mööda.

Aga lõpetuseks tuleb jällegi üks fakt otse Guatemala elust. Küsimus, mida teeb guatemateka kondoomiga? Vastus, kuna see on talle liiga suur siis lõikab ülemisest otsast väiksemaks 🙂

La feria

Meie väikest linna on tabanud iga-aastane festivalihullus. Juba nädal enne hakati kõikides linna koolides trumme põristama, eluohtlikke auke tänaval asfalteerima (jumal tänatud) ja püsse paugutama. Peab ju ikka kontrollima kas tukk teeb sama kõva pauku kui eelmine aasta. Ma arvan et see viimane ehmatas ka krabid veest välja, sest meie alumise korruse dushiruumis passis üks isend silmad punnis seinal. Uhh….

Igatahes tänu festivalile oli meil neli puhkepäeva mis tähendas rohkelt ujumist, pävitamist, magamist ja niisama chillimist. Leidsime ka tänu kohalikele päris mõnusa ujumiskoha, kus saab kividelt otse sügavasse vette minna. Ainuke jama on selles, et kohalikud kasutavad seda kohta ja mitte ujumiseks vaid kümbluseks. Seepärast vedeleb seal seebitükke, shampoonipudeleid ja muud rämpsu. Vesi on enam vähem puhas võinoh keda see väike kilekott ikka seganud on. Seal lähedal on ka pikk puidust kai, kus saab mõnusalt päikest võtta/ ära kõrbeda. Ma pole vist siin kordagi päikest saanud nii, et ära ei kõrbeks. Kohe eriliselt õel päike on siin.

Aga enne festivali paar sõna tööst ka. Töötasin jälle raamatukogus, lõikasin-kleepisin-liimisin, tihtilugu isegi ei öelda miks neid asju tegema peab. Jaa, selgitamises on see rahvas nõrk. Tee- ja -ole -vait -metoodika töötab kõige paremini või siis tee- ja-räägi-zutuhili keelt. Igatahes selle kahe nädala jooksul sain esimese ülesande millel oli ka konkreetne tulemus. Nimelt pidin tegema plakatid täishäälikutele, ise joonistasin ise kleepisin ja disainisin. Vaadake:)

Avastasin, et mulle meeldib joonistada. See on mõnusalt rahustav ja saab oma käe järgi teha midagi, mis endale ka pärast meeldib. Näiteks mul paluti joonistada karu, siis tuli selline mõmmik välja. Natuke on paremalt poolt proportsioonist väljas, aga mulle meeldivadki väikse kiiksuga asjad:)

Aga nüüd siis festivalist. Enne suurt üritust räägiti meile, et saame osa rohketest traditsioonilistest üritustest ja inimesed pidutsead öö läbi. Kõlab super hästi, eksju! Linna keskele kiriku ette püstitati ka lõbustuspark. Ma natuke kahtlustan, et see kraam võib vabalt Pärnu vanast lõbustuspargist pärit olla. Igatahes oli vaja minna vaaterattale linnatulesid kaema. Oh, oli see vast õudne kogemus, esiteks selle vaateratta istmed olid ehitatud vanadest lauajuppidest ja terve konstruktsioon tundus kuidagi logisev. No mis siis ikka, elu on seiklus. Ronisime rattale, mees andis mootoriga gaasi ja ratas hakkas kiireid pöördeid tegema. Koheselt oli tunne, et sellest vaaterattast saab hoopis okseratas.

Samal päeval toimus ka Järve Kuninganna valimine, kus siis igast järveäärsest linnast oli valitud üks neiu linna esindama. Linna keskele oli ehitatud selleks tarbeks ka pikk poodium. Igatahes algas üritus juba päeval, kus eelnevate aastate Järvekuninganna printsessid tuimade nägudega paar tundi ringis tantsisid.

Siis tulid lavale selle õhtu staarid rahvariietes, jällegi naljakalt tilu-lilu tantsides. Järgmine voor meenutas pigem samba karnevali- neiud olid endale väga kreisid kostüümid teinud ja tantsisid siis valju muusika saatel. Kostüümiks palju sulgi ja paljast ihu. Ning viimane voor oli siis klassikaline õhtukleit. Kuna me ei suutnud seda kuuetunnist shõud enam vaadata, siis lõpuks ei saanudki teada, kes järve kuningannaks sai.

Igatahes festival siinses mõistes tähendab seda, et võib vabalt tänaval juua ja magada. Turg on kuni keskööni avatud ja pakutakse rohkelt kohalikku kiirtoitu: tacod (super head), friikartulid, kana, grillitud mais ja veel mitmeid maisi ja ube sisaldavaid asju. Inimesed on tänavatel alates beebidest kuni vaarvanaemadeni. Inimesed saavad tänaval kokku ja tunnevad melust rõõmu. Ja siis aeg- ajalt toimub ka midagi, näiteks järgmisel päeval toimus miss Santiago Atitlani valmimine. Seda me kohe pidime oma silmaga kaema, sest üks kanditaatidest oli ka meie kokk Maria. See kandidaatide süsteem oli muidugi kummaline sest nad esindasid erinevaid linnaorganisatsioone. Ka meie kooli poolt, Santiaguito, oli välja pandud miss, keegi Rosa, keda me mitte kunagi näinud ei olnud. Kuldhammastega ja puha. Aaaaa, kusjuures nende kuldhammastega on siin veider lugu- väga paljudel, nii noortel kui vanadel on sellised raamidega kuldhambad suus. Või siis hoopis kuldsete kaunistustega hambad. Alguses me mõtlesime, et see on siin selline mood aga siis selgus, et kõik sellised kikud on valehambad. Ja see kullast nodi seal peal on puhas edevus. Vot nii, tagasihoidlikud maiad. Kui mõne hamba kätte saan, teen pilti ka:)

Tagasi minnes Santiago missivalimiste juurde, siis osutus üritus sarnaseks nagu eelmine. Kõigepealt tantsiti jälle mööda tribüüni rahvuslikes riietes ja võimalikult aeglaselt. Raudselt oli sellel ka mingi point, miks kõike pidi nii aeglaselt tegema. Meie kandidaat Maria muidugi osutus kõige viimaseks, nii et vahepeal pidime kohalikku kõrtsu vihma eest peitu minema. Samas oli seal ka otseülekanne, nii et vaikselt kokteili libistades oli päris mõnus kommenteerida laval toimuvat. Teine voor oli fantaasiavoor, mis tähendas, et tuli esitada mingisugune kostüümidega maia ajalugu kajastav lugu. Iseenesest oli see väga vinge ainult et kui oleks nende lugude taustu ka teadnud, siis oleks vast veel ägedam olnud. Aga no kostüümid ja tants andsid ka korraliku shõu välja. Ja kõige viimasena toimus siis jälle tantsimine kohalike rahvariietega pluss küsimuste ja vastuste voor- zutuhili keeles muidugi. Kuna see üritus võttis jällegi kuus kuni seitse tundi, siis me ei jõudnud missivalimist ära oodata. Hiljem selgus, et meie kandidaat Maria ei saanudki valituks, kuigi ta oli sellest seltskonnast kõige kenam. Ja Santiagito kooli miss, kuldhammastega Rosa, sai teiseks printsessiks. No ütleme, et iluga sellel üritusel küll mingit pistmist ei olnud.

Kuna mul sai sellel üritusel fotoka aku tühjaks siis kahjuks Mariast paremat pilti pole, kui see udune.

Reedeks suutsime lõpuks välja pressida ka maia kultuuritunni, mis meil lepingujärgselt tegelikult iga nädal toimuma peaks. Aga ka see tund toimus millegi arvelt, nimelt meie rahakoti. Point on selles, et meie kordinaator on ülimalt laisk ja teovõimetu tüüp, seega sai mul sellest villand ja hakkasin nõudma maia tunde. Sest üks põhjus miks ma siia riiki tulla tahtsin oligi kultuur. Seega pika kempluse tulemusena palkasime endale 200 qetzali eest pooleks päevaks meie kordinaatori venna giidiks. Oli see nüüd võit või kaotus, kurat seda teab.

Samal päeval toimus ka kohalike koolide rongkäik. Iga kool oli ettevalmistanud mingi teema, mida rongkäigul esitati. Õnneks oli meil 200 q giid seljataga seletamas, miks neil just sellised teemad on. Enamus kajastas kultuuri ja ajalugu aga no näiteks meie väike Santiaguito kool suutis hoopis Hawaii teema sisse tuua. Hõmm….

Meie nö. Maia-tuuri jätk viis meid kohaliku puujumaluse Maximoni juurde. Tahtsin seda kuju näha sest kui me Panajchelis käisime siis üks ameeriklane tuli mulle poes rääkima, kuidas Maximon on saatan ja võib valgete noorte naiste elusid rikkuda. Ma kohe tahtin näha, mis tüüp see selline on. Ja mis selgus, tegu oli puidust graveeritud sigarit suitsetava näoga, kellele oli pandud kaabu pähe ja riided selga. Täitsa muhe vend. Imelik oli vaid see, et nii kuju paremal kui vasakul pool olid esindatud ka kristlikud piiblitegelased. Et nagu paganlus ja kristuls eksisteerivad mõnuga käsikäes. Sellekohta peaks vist ütlema vaid- guatemayan style:). Pilti mul sellest kahjuks ei ole, sest nad tahtsid pildistamise eest veel ekstra raha saada- röövlid.

Siis tuuritasime edasi ja vaatasime veel ühe siinse kirku üle ning lõpuks läksime külla nimega Chuk-Muk. Chuk-muk tähendab zuthuhili keeles treppi ja kunagi oli see iidsete maiade asupiak. Kahjuks järjekorde vulkaanipurse või mudalaviin hävitas iidse paiga kuid nüüd rajatakse sinna uut elurajooni kuhu saaksid kolida Banabaj küla elanikud. Banabaji on korduvalt tabannud mitmed mudalaviinid ja seal ei ole ohutu elada, seepärast neid ka vaikselt ümber kolitakse. Igatahes Chuk-mukis kohtusime arheoloogiga, kes selles külakeses kaevetöid korraldab. Ta näitas meile vana maiade kivi,kuhu olid joonistatud maiade elemendid. Lisaks küsisime, kas meil oleks võimalik ka nende heaks vabatahtlikuna töötada ja onu nimega Boriss ütles jaa. Nii et näis, kas saab maiade mullas tuhnida või ei:)

Nädalavahetuse kahel õhtul esinesid linnas kaks bändi. Tegid sellist mõnusat rütmilist latiinomuusikat. Ainult, kes sellest muusikast oskasid rõõmu tunda olid kas turistid või siis väga purjus inimesed. Ma ei saa aru, mis siinsetel inimestel viga on, et nad ei tantsi. Neile tuuakse hea muusika koju kätte ja ainuke, mida teha suudetakse on silmad punnis vaadata. Uskumatu et on olemas veel tuimem publik kui eestis! Igatahes kui me natuke hoogsamalt ennast liigutama hakkasime, siis sadas igast ilmakaarest erinevaid purjus tölle ligi. Lõpuks mõtlesime, et on vast parem kui üldse ei liiguta. Jorsse jäi küll vähemaks aga vahiti ikka. Koguag on tunne nagu oleks tsirkusetola. Ja kogu seda üritust vürtsitas omakorda kurdisatavad raketipaugud. Muidu poleks hullu midagi aga neil on sellised raketid, millele ilutulestiku ei järge. Käib üks kõva pauk ja kõik. Ja üks õhtu lasti seda terve öö läbi. Elagu kõrvatropid 🙂

Pühapäeval saime oma tahtmise ja meid lubati viia kohalikku liivaranda. Uuujeeeee….liivaranda mõtelge! Ühel hetkel kui kohale jõudsime oli seal must vesi ja liiva asemel kruus. Lapsed ja pered nautisid täiel linnal ”rannas” olemist. Me aga suundusime puhast vett otsima. Ja nagu karta on, siis ega see lihtne ülesanne ei olnud. Ma olen sellest küll korduvalt kirjutanud, aga ikka teeb meeletult kurvaks, et see järv nii saastatud on. Lõpuks leidsime ka endale natukese puhtama veega koha ja nautisime ujumist. Söögiks pakuti meile kohalikku rahvusrooga, mis sisaldas tomatit, sibulat, münti ja krevette. Veel rohkelt laimi ja imeline roog ongi valmis. Ma poleks iial arvanud, et münt ja tomat omavahel nii hästi kokku käivad. Väike gulinaarne elamus 🙂

Ühel hetkel ilmus meie doki juurde ka härrasmees 12 aasta vanuse viskiga, mõtles et oleks ju tore pakkuda kui linnas on la feria. Tegu oli tuttavaga seepärast me ei kahelnud väärt märjukest proovida. Ja väärt oli ta tõesti, väga mahe ja mõnusa järelmekiga. Nüüd ma saan aru küll, miks inimesed kallist viskit joovad. Kindlasti on ka kallil konjakil omad võlud, mida ma veel avastunud ei ole.

Aaa, muideks, teate millest ma kindlsti kodus puudust hakkan tundma- sellest et võtad oma aiast sidrunit või laimi ja paned, hops, cuba libre sisse. Ja kas teate, mis vahe on küpsel sidrunil ja toorel sidrunil- äkäää, värvus on vale vastus…toorel sidrunil ei tule seest mahla. Vot!

Aga teate mida ma praegu üle kõige maailmas tahaks- ühte suurt kausitäit borši burvavor….

Teadaanne

Minuga on k6ik korras ja uus postitus tuleb peagi, nii et ema, 2ra muretse 🙂 Meil pole juba mitu p2eva internetti olnud ja nyyd on nett nii aeglane, et on v6imatu pilte yles laadida. Ja ma j2lle ei taha panna blogi yles ilma piltideta, siis j22ks justkui pool puudu. Nii et palun paar p2eva kannatust- siis saab vast k6ik korda. Ja siis tuleb ka juba kaks sissekannet, nii et v6tke aega lugemiseks 🙂 P2ikest ja sibularattaid teile eestisse :))

Aeg töötada ja siis pidutseda

Meie teine töönädal on olnud üsna rutiinne. Käime tööl ja siis oleme enamus aja kodus sest siin linnas pole lihtsalt mitte midagi teha. Oleme küll mõned korrad kohalikuks Mexico baaris käinud cuba libret joomas (ja nagu tõelisele mehhiko baarile kohaselt on seal ka cuccarracad seintel) aga kui baarid pannakse juba kell 22 kinni, siis pole ka seal erilist mõtet tiksuda. Ka maja on olnud viimasel ajal vaikne sest meie üheksapealisest grupist on kolm komandeeritud nädalaks teise linna. Buhuu…

Teisel töönädalal töötasin laste raamatukogus. Jaa minust on saanud susse sahistav raamatukogutädi 🙂 Tegelt on see hoopis teistsugune raamatukogu- hommikupoolikul tehakse kahe kuni nelja aastastele lugemis- ja õpitunde. See on isegi päris tore, sest lapsed on nii armsad. Lisaks kohalikele lastele on seal ka ameerika lapsi, kellega saan ingliskeeles suhelda. Kuna ma hispaania keelt ikka üldse ei habla, siis kohalikud lapsed kardavad mind. Suur valge tädi, muudkui naeratab aga mitte midagi ei ütle. Ok, ola oskan öelda:) Tegelt kohalikud suhtuvad oma lastesse äärmise tähelepanuga eriti kui valge on läheduses. Põhjuseks on siin toimunud sõda, sest segastel aegadel oli valgetel kombeks siinseid lapsi röövida. Aga kui nüüd päris aus olla, siis ma saan neist valgetest aru küll, pistaks endalegi ühe sellise väikse nunnu kotti ja võtaks kaasa:). Igatahes meid jälgitakse ja kui tahame pilti teha, siis peab enne küsima. Vähemalt vanemate juuresolekul.

Siin siis paar pilti mu raamatukogust.

See raamatukogu korraldab tunde ka väljaspool Santiagot asuvas Banabaj külakeses. Sinna tulevad lapsed kellel pole võimalust käia lasteias või kooli ettevalmistavates klassides. Tundides õpetatakse neile tähti ja numbreid, loetakse raamatut ette ja mängitakse harivaid mänge. Näiteks ükskord mängisime täringumängu, et lapsed õpiks numbreid ühest kuueni lugema. Oluline on ka, et tunnis räägitakse hispaania keeles, sest osad lapsed on harjunud kuulma ainult zutuhili keelt. Hispaania keel on siin ikkagi riigikeeleks ja et saada paremat tööd ja paremat haridust on vaja seda osata.

No see on raamatukogu töö juures huvitavam pool, igavam pool on riiulite korrastamine ja järgmise päeva tundide materjali ettevalmistamine. See tähendab palju lõikamist, värvimist ja muud sellist rebi-lõika-kleebi värki. Lisaks on seal raamatukogus tööl ka ameerika vabatahtlik Forrest. Sellel tüübil on ka rohkem emainstinkti kui minul- mängib lastega ja saab nendega super hästi läbi. Ta võiks vabalt lasteiakasvataja olla. Muidu on ta suht igav ja jutt temaga ei jookse, ainult siis kui vaja midagi raamatukogutädide käest küsida, siis saab teda tõlgina kasutada. Muidu on sama igav kui nurgas seisev kaloss.

Vot selline töö oli siis terve eelmine nädal ja nagu selgus siis tuleb ka see nädal. Rohkelt raamatuid ja lapsi:) See-eest aga otsustasime et on aeg ennast premeerida ühe korraliku peoga ja põrutasime Lake Atitlani vingeimasse peolinna Panajacheli. Pana on tõeline turistilinn, rohkelt baare ja söögikohti. Traditsioonilisi riideid kantakse vähem ja kõik nurgatagused on suveniire ning käsitööd täis. Panas käivad ka kohalikud noored pidu panemas, seega võib sealt leida nii turiste kui ümberkaudseid kohalikke.

Me tahtsime juba laupäeva hommikul võimalikult kiiresti Santiagost lipet teha aga Santiaguito bossi, alati irvel näoga Gaspari, lapsel oli sünnipäev ja meid kutsuti sinna. Kuna viisakas on osaleda, eriti kui pidu toimub enda õuel, siis otsustasime veidikegi vaadata kuidas kohalikud oma laste sünnipäevi tähistavad. Samas kui segus, et laps on kolmene ja mängitakse ohtralt kristlikke mänge siis jällegi oli tahtmine kohe minema hakata. No siiski natukeseks jäime. Ja see mis toimus oli lihtsalt hullus! Esiteks oodati sünnipäevale 50 külalist, selleks puhuks hakkas aednik juba nädal enne muru niitma ja oksi lõikama (töötempo ei võimalda neid asju kiiremini teha). Lisaks pidi esinema veel bänd ja hiljem tulema ka kloun. Okste tülge tõmmati pinjata- papist tehtud elukas, mille sünnipäevalaps katki peab lööma ja seest tulevad välja kommid. Sünnipäevatort oli poole külmkapi suurune ja toitu oli tehtud tervele armeele.

Huvitavaks läks aga siis kui hakkas mängima bänd ja välja ilmus preester- pihta hakkas jumalateenistus. Naised tõusid püsti ja hakkasid lauluma, tõstsid käed ka tavaepoole. Päris jube vaatepilt ja kogu aeg oli meil kõigil küsimus, mis kuradi sünnipäev see selline on? Igatahes ühel hetkel sai meil sellest hullusest kõrini ja läksime paadile.

Paadisõidu eest küsiti meilt 20 quetzali, kuigi tegelikult saavad kohalikud 15-ga. Isegi see jutt, et oleme vabatahtlikud ei aidanud, paadimees ütles, et oleme turistid ja nii on. Tegelikult ajab selline koorimisüsteem jubedalt närvi, sest inimesed arvavad et kui nahk on valge siis on ka rahakott paks. Teine asi mida nad arvavad, et kui oled valge, siis oled ka loll. Näiteks ostame neid ägedaid vahukommidega küpsiseid ühest kodulähedasest poest. Iga kord kui midagi sealt ostame on hind erinev. Isegi kui ostad sama asja kaks päeva järjest on hind erinev. Ja mitte kordagi pole see olnud väiksem. Nüüd kuulutasime poele boikoti- linn on poode täis ja kui viitsida natukenegi eemale kõnida saab asju mõistlikuma hinnaga.

Nii aga nüüd siis Panajacheli juurde tagasi. Maksime siis sellele liigkasuvõtjale 20 quetsali ära ja istusime paati. Ja ma ei tea milline maia jumal pahas tujus oli aga kohe läks ka ilm koledaks, vihma hakkas sadama ja järvele tekkisid lained. Kui mitte silma sadavat vihma arvesse võtta siis olid lained tegelikult väga ägedad ja esimest korda tekkis mul eesti suve ja surfamise igatsus..igatahes loodan, et eesti päiksejumalad annavad ka septembris head ilma, et saaks kasvõi korragi lauale ronida. Toon kasvõi meie mustakulmulise prantslase ohvriks kui vaja.

Igatahes on Atitlani järv imeline, vulkaanide ja mägede vahel, ilusa rohelise veega. Kahju ainult et kohalikud ei oska seda väärtust hinnata ja vette prügi ning reovett lasevad. Seetõttu loobusin ka plaanist oma surfiklub Lake Atitlani kallastele rajada. Kesse ikka tahab kilekott hammaste vahel surfata.

Kohale jõudes sadas vihma nii palju, et olime kõik läbimärjad. Leisime endale õnneks odava 35 quetsalise (50 eeku) hosteli. Koht oli ise paras urgas, toas olid vaid voodid, taburett, nagid ja kärbselaip. Aga no mida veel eluks vaja kui plaan on seal veeta vaid mõned tunnid. Oma nädalavahetust alustasime valge veiniga, mis maksis 50 qetz. (70 eeku), Santiagos maksab vein täpselt poole rohkem. Ja üleüldse ei ole võimalik Santaigost peale õlle ja ülikalli rummi midagi leida. Ka neid peab tikutulega taga ajama. Seetõttu oli Panajachel nagu tõeline unistus. Poe riilulid olid alkoholi täis ja see oli mõistliku hinnaga. Ärge saage nüüd must valesti aru, alkohol ei ole mu kinnisidee- probleem on lihtsalt selles, et kui midagi ei saa või see on keelatud, siis just tahaks. Ja sama on meil alkoholiga. Ma võiks kasvõi ujuda teise linna, et üks normaalne vein kätte saada.

Novott ja nii me leidsimegi 750 ml rummi 41 quetz. eest- eesti rahas teeb see siis umbes 60 krooni. Nagu päriselt ka!!! Igatahes mõtlesime et teeme mõned koksid hostelis, et siis baaris väga palju ei pea raiskama. Me oleme ju siiski rahatud vabatahtlikud, kellel iga sentavo arvel on. Ühel hetkel saime tuttavaks samas hostelis viibivate Guatemala cityst pärit noortega, kes olid nädalavahetuseks pidutsema tulnud. Me noppisime kaks kobedamat härrat välja (ja nad ei olnud lühikesed- hurraaaaa) ning läksime maja kõrval asuvasse rokibaari. Noormehed käristasid meile terve õhtu välja (huraaaa) ja ühel hetkel tantsisime kõik latiino roki järgi baaritoolidel. Kahjuks mul sellest üritusest pilte ei ole, sest sel hetkel tundus parem mõte tantsida. Ja võibolla parem ongi, kellele neid koledaid pilte ikka vaja on 🙂

Järgmisel päeval sõime mõnusalt suure hommikusöögi ja põrutasime linna kolama. Päris mõnus oli ennast vahelduseks normaalse inimesena tunda, üksi mees ei vilista ja lapsed ei itsita kui mööda lähme. Me olime täiesti tavalised inimesed. Ühel hetkel playat (randa) otsides jõudsime välja sadamasse, mis selgus, et see tegelikult oligi nende rand. Ja meie uutel sõpradel tekkis idee paadiga järvele sõitma minna. Rentisime paadi ja kruiisisime mööda kallast. Kallaste äärde on ehitatud väga ägedaid villasid, üks uhkem kui teine. Arvatavasti on need gringode või kohalike kokaiiniärimeeste villad- vahet ei ole, aga nad olid lahedad. Tegin paar pilti ka, et näiteks milline neist võiks minu vanaduspõlve kodu olla.

Guatemalan style

Olles Guatemalas juba kaks nädalat on meie sõnavarasse lisandunud uus mõiste- Guatemalan style- guatemala stiil. Ah et mis see on? No ühe sõnaga seda öelda ei saa, küll aga tooks mõne näite.

Minu teine töökoht eelmine nädal oli ADISA puuetega inimeste töökojas, kus nad valmistavad vanadest ajalehtedest erinevaid esemeid, alates ehetest lõpetades kaunistuste ja lauanõudega. Eriti hingelähedane on mulle just taaskasutuse mõte, et nii lihtsast ja odavast asjast nagu ajalehed, on võimalik geniaalseid esemeid toota. Ja kuna siin linnas nagunii korralik jäätmekäitlus puudub siis on lihtsalt super et on leitud vanapaberile selline väljund. Lisaks veel see, et neid esemeid teevad puuetega inimesed, kes hiljem asjad maha müüvad ja sellega oma organisatsiooni toetavad. See töökoda on lihtsalt geniaalne, kuidas pakkuda tööd puuetega inimestele ja samas integreerida neid tervete inimestega samasse töökeskonda, pluss veel lisaks taaskasutus. Õpi, Eesti, õpi!

Meie töö oli tegelikult üsna nüri, pidime päev otsa ajalehepaberist pliiatsimoodi rulle keerama või siis pikki ajaleheribasid kokku liimima. Aga see rutiinne eeltöö on vajalik sest nendest pulkadest ja ribadest valmivadki hiljem vaagnad või kuumaalused. Igatahes suutis see töö mind veenda ja ka need inimesed, kes seal töötasid olid inspireerivad. Hoolimata oma väiksest vaimu või füüsilisest puudest olid nad rõõmsad ja positiivsed. Iga päev oli neil naeratus näol ja omavahel nad pidevalt naersid ja itsitasid. Siit ka sissejuhatus guatemalan style’i. Guatemalan style töökultuuris tähendab seda, et töösse suhtutakse äärmiselt kergelt. Tööd tehakse aeglaselt ja kui võimalik siis isegi nii aeglaselt, et peaagu üldse mitte. Pidevat käib üks lobisemine, küll tuleb naabrinaine töökotta- siis astub jälle mõni sõber läbi jne. Apsoluutselt igaühega neist on vaja pikad jutud maha rääkida- alates banaanikilohinnast kuni jalgpallimatšini välja. Töö on koht kus käiakse aga selle nimel ei elata- vot see on guatemalan style.

Guatemalan style hõlmab ka suhtumist aega- näide meie argipäevast, öeldakse, et kell seitse on hommikusöök. Tõused varakult üles, käid kiiruga duši all (sest veel viis inimest tahavad sama dushi kasutada), paned esimesed ettejuhtuvad riided selga (kiire on ju) kammid juuksed kiiruga sirgeks ja jooksed söögilaua äärde. Ja mis selgub? Toitu veel polegi- kokk (guatemateka) serveerib toidu vahest 15 minutit hiljem, vahest 30 minutit hiljem vahest 30 minutit varem jne. Täpselt nii nagu just torust tuleb. Siin ei saa kunagi aega uskuda, öeldakse üht- tehakse hoopis teist. Guatemalan style!

Sama teema on ka otsustega, päev enne otsustatakse et teeme üht- teine päev jälle teist. Ja see käib apsoluutselt kõige kohta. On see siis töö, vaba aeg, söök, mida iganes- kõik muutub sama kiiresti kui ilm. Näiteks lubati meid nädavahetusel paadiga järvele viia, et saaksime ujuda kohas kus vesi on puhas ja lesimiseks on mingi rannamoodi asi ka. Pidime lausa pikniku koos grilliga tegema ja puha. Ja mis siis laupäeval selgus. Paadiga me sõita saime- viidi natuke maad edasi kuhugi väikese kai äärde kus parajasti mingit joogakeskust ehitati. Pandi sinna maha ja palun ujuge! Samal ajal ehitajad vaatasid ja vilistasid kui meie vees sulistasime. Siis grilli asemel oli kaasas sai ja puuviljasalt. Viimane pole ju paha kui see just sooja ilma arvestades pahaks pole läinud:) Aga kuna ilm oli super, loodus meie ümber imeline ja vesi mõnusalt soe siis tegelikult nautisime igat hetke. Olgu siis guatemalan style või mitte 🙂

Samal õhtul viidi meid ka välja sööma, öeldi, et on grill ja mõnus olemine. Tüdrukud lõid ennast üles, ikkagi ju välja minek. Ja siis avastasime ennast linna keskväljakul siseelundeid grilliva mehe putka juurest. Palun valige ja sööge! Valisin kana, ilma siseelunditeta. Kusjuures valikus oli ka kala. Aga olegam ausad, vaadake, need ei näe ju head välja. Siiski siiski, see on Guatemalan style!!

Pühapäeval nagu ka ülejäänud muu maailm teab, oli suur jalgpallimatš. Kuna Guatemala on läbinisti jalgpalliriik- see on siis laiskuse järel teine rahvusspordiala, oli kindel otsus finaali minna vaatama. Seda enam, et finaalis oli Hispaania, millele terve Guatemala pöialt hoidis. Alguses oli plaan minna Diego, meie nö bossi juurde, süüa kohalikku toitu ja vaadata matši. Hommikul aga selgus, et Diego juurde me siiski ei lähe, kaabel ei tööta. Guatemalan style!

Varuks oli plaan number kaks (european style) läksime paar maja edasi asuvasse bambusest ehitatud restorani, mis tegelikult on baar ja kus pakutakse ainult õlut. See eest on seal aga suuuur televiisor. Terve mehi täis baari peale oli vaid neli naist- mina ja veel kolm meie grupi liiget. Kuna naised baaris ei käi, siis olid tüübid meist veel rohkem leilis kui sellest et kohe hispaania hollandit kottima hakkab. Me tegime endale veel hispaania lipud ka põskedele, et ikka näha oleks kelle poolt oleme. Vahemärkusena veel, et tegelt olin Hollandi poolt aga selleks et mitte kohalike käest peksa saada, valisin Hispaania.

Igatahes oli mäng igav, vabandan siiralt kõikide fännide ees. Aga see eest mekkis õlu hästi. Ma ei tea mis seal õlu sees neil on, aga juba ühest pudelist võib kerge kilgi pähe saada. Igatahes istusid meie taga mehed, kellel olid juba mitmed kilgid peas ja ega nad seda ei varjanud ka. Hirmsasti tahtsid lobiseda aga kuna me suhteliselt sõnaahtrad olime, siis telliti meile muudkui õllesid juurde. Nad vaesekesed muidugi ei saand aru, et meie sõnaahtruse taga oli olematu hispaania keel ja soov vaadata jalgpalli. Igatahes mingi hetk tuli värav ja juhtus see, mida kõige rohkem kartsime. Mehed tormasid meie poole ning musid ja kallid hakkasid lendama. Me panime padavai baarist minema, pole enne pidanud meeste karja eest ära jooksma- nüüd on siis see ka tehtud 🙂

Kuna meile korduvalt räägitakse, et peame kohaliku kultuuri tarbima, siis sai üks õhtu proovitud ka kohalikku rahvusjooki- õlut tekiilaga! Kallid sõbrad, mõned asjad siin elus ei ole nii head kui räägitakse! Ja üleüldse on siinne elu terviskahjustav, olen hakanud jooma kokakoolat (sellest natsa hiljem), sööma küpsiseid mille vahel on vahukommid ja mitte ainult, seal on veel ka marmelaadi, kreemi ja kookoshelbeid. Jaaaa sellised küpised on päriselt ka olemas!! Ja ma olen hakanud sööma banaani. Seda küll ainult külmutatud kujul, mis on kaetud shokolaadi ja pähklitega (guatemalan style).

Ja nüüd siis kokakoola. Esiteks on see siin odav ja maitsev- mai tea miks aga klaaspudelikoola on lihtsalt super hea. Teine põhjus on aga seotud kokakoola söövitavate omadustega, nimelt pidi see olema nii tõhus, et sobib isegi wcpoti puhastamiseks. No ja kui juba potti puhastab siis peab ju inimest ka seest puhastama. Meil kõigil on siin suurema või vähemal määral olnud kõhuprobleeme- ja selleks et halbu baktereid tappa siis rüüpame kokakoolat. Esimest korda on olemas reaalne põhjus miks seda magusat lürri juua 🙂

Kuna aga meie hädadest on saanud igapäevaselt aktuaalne teema, siis keegi otsustas sellest koledusest võistluse teha ja pani wc uksele üles kakaralli tabeli. Võitja selgub kahe kuu pärast, kes see on- eks ma siis annan teile teada. Võibolla mina, mine tea 😀

Esimene tööpäev ja maavärin

Paramparamparaa aeg pajatada meie grupi esimesest tööpäevast. Meie esimene vabatahliku töö siin riigis oli puude istutamine. Meid viidi linnast välja asuvasse vulkaani jalamil asuvasse endisesse külla. Selle küla lugu on üsna traagiline, nimelt 2005 aastal aktiviseerus kustunuks peetud vulkaan Toliman ja mattis terve küla enda alla. Kohalik valitus tahtis sama koha peale mõned aastad hiljem uuesti küla ehitada, pandi juba majadki püsti aga õnneks keegi targem sai asjast aru, et koht on ohtlik ja projekt jäi pooleli.

Meie ülasandeks oli istutada männipuid endise jalgpalliväljaku alale. Kaasa anti kirkad, labidad ja kõbla moodi asjandused. Laadisime aiakärudele 200 puukest ja hakkasime tööle. Kui mõelda, et mis see puu istutamine ära ei ole, et teed aga augu, puu auku ja auk kinni- siis vulkaanilisse pinasesse istutamine nii lihtne polegi. Maa oli pakusult kive ja kohati ka puujuuri täis. Need kes said kirkad, neil oli lihtsam pinnasesse auke teha- mina olin kõblaga ja kaevasin ikka päris korralikult, enne kui augumoodi asja maasse sai. Labidaga polnud taolises kohas üldse midagi teha, lihtsalt ei läinud maasse ja kõik. Tagusisime ja kangutasime kõik kive maast välja nagu mingid maaparandjad.

Mis aga selle pinnase juures on kummaline, et eelmine päev sadas peaaegu 12 tundi vihma- aga see ei olnud märg. Põhjus pidi olema selles, et kuna mullas on palju kive, siis voolab see lihtsalt minema- alla järve poole. Seega saab pind küll niisutatud aga vettinuks ei jää.

Kohalikud iagatahes vaatasid mõnuga pealt, kuidas valged tööd teevad. Istusid puu all varjus samal ajal kui meie lauspäikese all puid istutasime. No olgu neil ka oma pidupäev. Ühel hetkel hakkasid meie inimesed ka järjest põõsa alla kaduma- isegi need kellest seda oodanud poleks. No see selleks, eks inimesed ole erinevad ja kannatavad nii tööd kui ka päikest erinevalt- aga vot selleks ma küll valmis polnud, et kui olime puud ära istutanud, siis tahsin oma pudelist vett juua ja see oli tühjaks tehtud! Võtku kõhulahtisuse jumal sul põhi alt!

A siin minu esimene Guatemaalasse istutatud puu- nimeks sai Pinjo 🙂

Igatahes oli peale paari tunnist rassimist ikka kuradi hea tunne. Tegime reaalselt midagi ära ja kahe kuu pärast peaks juba seal alal olema inimese kõrgune puudesalu. Päriselt ka- nende puud kasvavad kahe kuuga sama kiiresti kui meil kahe aastaga.

Siia peaks siis tulema meie istutatud mets!

Kuna me suutsime 200 puud ära istuda paari tunniga (mida kohalikud teevad terve päev) siis oli meil ülejäänud päev vaba. Koju jõudes aga hakkasid ilmnema meie heateo tagajärjed. Hoolimata sellest, et me endale päevituskreemi igale poole määrisime, olid kõik meist suuremal või väiksemal määral põlenud. Enamus ikka nii, et ei saanud puudutadagi. Mul õnnestus ära põletada maailma kõige absurdsemad kohad, näiteks vasak kõrv, kael tagant poolt, pealagi ja muidugi nina. Teretulemast Rudolf the Red Nose! Kui te nüüd lootsite ka sellest pilti saada, siis tüng!!!! 🙂

Kuna siin aga valget aega jaopärast on ja kuiva aega veelgi vähem siis läksime tüdrukutega pesu pesema. Siin pesevad naised oma pesu järves- kuna aga seep järvevett kahjustab, siis on ehitaud järve äärde väike pesula. Selline kus on betoonist pesukausid ja keskel vesi. Pakkisime oma intiimpesu (nagu siin seda nimetatakse) lahti ja hakkasime pesema. Kuna sama kohta kasutavad ka edumeelsemad kohalikud naised (mehed samal ajal istusid pingil ja vaatasid kuidas naised töötavad) siis olime äärmiselt populaarsed. Tuldi nii lähedalt kui kaugelt kaema kuidas suur valge eurooplane oma pesu kohalike kombel peseb. Kohalikud naised isegi laenasid meile oma kausse, et saaksime riideid loputada. Oh kuidas mulle siinsete inimeste lahkus meeldib!

Teate mis siin veel kummaline on, poes ei müüda õlut ega sigarette. Viimased jätavad mind küll külmaks aga olen käinud tüdrukitega koos kuskil imelikus vettinud kitse järgi lehkavas poes neid hankimas. Õlut oleme saanud kuskilt baarist, kus mehed vaatavad kella viieseid seebikaid. Üks tüdruk meist tahtis osta sealt pudeli valget veini, alguses küsiti selle eest 50 qetzali- kui aga käisime korra ära ja tahtsime ostu sooritada, siis küsiti juba 100. Hinnad kerkivad siin ikka kiiresti:)

Ja nüüd siis elu esimeset maavärinast ka. Olin just mõnusalt ennast Toivosse mässinud, keerasin just külge kui maja hakkas värisema ja ragisema. Just siis kui hakkas tunne, et vot nüüd on natuke õudne, oli kõik möödas. Sihuke väike väristamine. Ei tea kas sellega ka harjub? Külma dushiga küll ei harju!

Lõppu siis üks väike pilt ka meie tagaõue basseinist- Lake Atitlanist. Enjoy!