Suured muutused

Juba pikemat aega on toimunud siin meie, vabatahtlike ja vastuvõtva organisatsiooni Pro Paz vahel käärimine, põhjuseks raha. Meie toidukorrad on olematuks muutunud ja iga kord kui sellest räägime öeldakse põhjuseks- pole raha. Ja see käib apsoluutselt kõige kohta, meditsiin, pesumaja ja ühistransport, mille eest peame ise oma rahast maksma, olgugi, et kasutame seda vaid tööle minekuks. Kõige hullem on see, et projekt pole tehtud kasumlikul eesmärgil ja Euroopa Liit on selleks maksnud suure hunniku raha. Seda enam ajab jutt- pole raha, harja punakseks.

Ühel hommikul saabus meie majja Pro Paz’i juht Mario ja teatas, et nüüdsest on meie toitlustus viidud üle linnakeskel asuvasse söögikohta. Meie kaks kokka Cecar ja Maria lasti ilma igasuguse põhjenduseta lahti ning neil keelati edaspidi meie maja üldse külastada! Täiesti jabur, et selline otsus tehti ilma meiega rääkimata pluss veel keelatakse meie sõpradel siia majja tulla. Üritasime vastu vaielda, et tahame süüa kõik koos oma majas, andke vaid kokale piisavalt raha, et tal oleks millest süüa teha- aga vastati kategooriliselt ei. Peale seda valitses majas leinameeleolu. Need inimesed apsoluutselt ei hooli meie heaolust, vaid ainult sellest, et saaks võmalikult palju pappi endale tasku toppida. See kõik teeb nii kurvaks, sest ma tulin ju siia siirast soovist vabatahtlikuna töötada, õppida kohalikku kultuuri ja saada elu lahedaim kogemus. Ja nende tänu on siis selline… väga kurb. Nüüd pöördusime oma euroopas asuva projektijuhi poole, et teda teavitada antud olukorrast. Loodame, et ehk midagi muutub.

Teine hull pauk mis mind tabas, oli toidumürgitus- mille õnnestus hankida uuest söögikohast. Olin kaks päeva pikali maas. Lõpuks viidi mind arsti juurde, kuigi eelnevalt öeldi, et selleks raha pole. Täiesti jabur jällegi sest meil on kõik meditsiinilised kindlustused tehtud. Arst tegi mulle taguotsa ühe süsti ja andis peotäie tablette ning järgmisel päeval hakkas juba parem. Ja siis hakkas paha meie tšehhi vabatahlikul Eeval, kes lõpuks kiirabiga pealinna haigalsse viidi. Olime kõik šhokis ja mures, sest mitte keegi ei öelnud, mis tal viga on. Hiljem selgus, et tegu oli pimesoolepõletikuga. Nüüd on Evaga kõik korras ja ta tahab väga meie juurde tagasi tulla.

Kui tervis taastus siis sain jälle ka tööle minna. Läksin tagasi ADISA puuetega inimeste paberitöökotta, sest neile oli saabunud suur paberkottide tellimus. Nii ma siis ülejäänud kaks päeva vorpisin erinevas suuruses paberkotte teha. Alguses me irvitasime, et teeme lennukitesse oksekotte aga siis selgus, et tegu on ikka kingikottidega. Sangad küljes ja puha. Nii et nüüd ma siis oskan ise kingikotte teha- juhuu. Muidugi poleks arvanud, et ühe koti tegemiseks kulub meeletult inimenergiat, sest enne kui valmib üks kott tuleb vähemalt kümme erinevat etappi läbida.

Aga vot, selline vahva meisterdamise töö oli. Mulle meeldis. Siin on meie paberkuningakoja liikmed 🙂

Nädalavahetuse otsustasime veeta teises järveäärses külas San Pedros. Olime kuulnud, et ka kohalikud käivad seal pidu panemas, mõtlesime et lähme proovime siis järgi. San Pedro on meie linnast väiksem aga turistide tõttu kõvasti liberaalsem. See on ka paras hipilinn, rohkelt on maalingutega maju ja selliseid mõnusaid chillimise kohti. Küla on ka rohkem avatud järvele ja vaated on imeilusad. Ja mis veel seal linnas silma jäi, paksud, rõõmsad koerad. Meie linnas on nad sellised õnnetud ja kõhnad- seal aga prisked ja rõõmsad.

Kõndisime linnas ringi ja ühel hetkel ei uskunud oma silmi, seisime kohviku ukse ees. Seest tuli päris kohvi lõhna ja sisse piiludes nägime päris espresso masinat. Valikus oli igasuguseid ägedaid kohvijooke, isegi selliseid millest midagi kuulnud polnud. Hinda küsimata tellisime kõik endale kohvi, kes espresso, mina kauaigatsetud latte. Selgus, et kohvi on pärit järve piirkonnast ja seda röstitakse lausa samas kohvikus. Aias kus istusime olid ka kohvitaimed, nii et kõik oli väga teemasse.

Oi, te ei kujuta ette kui hea latte see oli- maailma parim! Isegi kui ta tegelikult võibolla ei maitsenud maailma parima lattena, siis tol hetkel, selles kohas poleks osanud mitte millestki unistada. Ma olin nii õnnelik, et lausa pisar tuli silma. Poleks arvanud, et üks klaasitäis piimakohvi võib nii õnnelikuks teha- aga ausalt, see oli ülim. Tellisin pärast teise latte veel, ei saand vastu panna… oehhh. Vot see oli selle nädala tipp!

Teine väga lahe leid oli hollandlannast omaniku gringo- kaltsukas. Leidsin sealt endale väga ägeda kollase kleidi, muidugi hinge hinna eest, aga mis siis. See oli täis lahedaid ja meiemõistes odavaid riideid- kuna aga vabatahtliku eelarve on piiratud, siis piirdusin ainult kleidiga.

Kolmas üli hea asi San Pedros oli väike itaalia söögikoht Fata Morgana. Sõime hommikuks väga häid võileibu, jõime kohvi ja tellida sai ka värskelt pressitud mahla. Iga hetk selle hommikusöögilauataga oli nauding- tundisme ennast kui normaalsed inimesed.

Ainuke millega meil nii hästi ei läinud oli pidu, linnas polnud eriti rahvast ja muusika oli ka kehv. Lisaks sadas ladinal vihma ja saime läbimärjaks. Lõpuks hakkas nii külm, et haigeksjäämise asemel otsustasin hotelli magama minna. Muidugi oli suutnud üks kass kuseda enne meie tuppa või kuhugi lähedale, nii et selles haisus magada oli ikka suht võimatu. Nii et sellega läks jälle kuidagi mööda.

Aga lõpetuseks tuleb jällegi üks fakt otse Guatemala elust. Küsimus, mida teeb guatemateka kondoomiga? Vastus, kuna see on talle liiga suur siis lõikab ülemisest otsast väiksemaks 🙂